Urmas Sutrop pagulaste eesti keele õppimisest: aga kas meil üldse on õpetajaid, kes nende keelt oskavad?
Kusjuures mitmed neist rahvastest noppisid ja nautisid kultuurautonoomia vilju. Aga eesti keele õppisid kõik enam-vähem ära. Kuigi jah, oli ka neid, kes seda ei teinud.
Nõukogude sõjaline okupatsioon tõi meile aga soovimatud migratsioonilained. Eri ajal ja erinevatest sotsiaalsetest gruppidest saabunud inimesed õppisid eesti keele selgeks erinevalt. Nende hulgas oli inimesi, kes jäid paikseks, aga oli ka neid, kelle jaoks Eesti oli ainult läbisõiduhoov. Just viimaseid ettekäändeks tuues – sõjaväelased, tšinovnikud ning nende pereliikmed – rajati meil ja teistes okupeeritud riikides tüüpiline kolonialistlik haridussüsteem.
Las pärismaalased õpivad mõnda aega omakeelses koolis, kuni nad, st meie ükskord ikka venestume, aga kolonisaatorid las õpivad oma armsas suurvene keeles, sest milleks neile nende arvates alaarenenud pärismaalaste keelt peaks vaja minema. Millegipärast on see okupatsiooniaja pärand, kaks eraldi koolisüsteemi, meil ikka veel alles.
Vaatamata sellisele kolonialismile omasele segregatsioonile õppisid paljud meile ümber asustatud venelased, ukrainlased, valgevenelased, kasahhid jt eesti keele selgeks. Tollal oli neid vähemus, nüüd vabas Eestis on neid aga juba kindlasti enamus.
Aga väike rühm impeeriumimeelseid punnib kõiki vahendeid kasutades vastu. Ei õpi eesti keelt, ei taha ise ja ei taha, et ka teised seda teeksid. Mõelgem sellele, mis poliitikat ajavad siin igasugused MTÜ-d, kes tegelevad vene kooliga Eestis?
Eesti riik on teinud väga palju, et venekeelsetele ja -meelsetele eesti keelt õpetada. Kindlasti saame ja peame tegema rohkem. Ja teemegi. Aga kas me suudame eesti keele selgeks õpetada siia saabuvatele pagulastele, seda on raske ennustada. Tihti räägib mõni venelasest teenindaja või poemüüja soravat eesti keelt, aga kui küsida talt midagi muud, kui tema roll eeldab, siis ei saa ta millestki aru.
Aga pagulased?
Kas nemad tahavad eesti keelt õppida? Sada viiskümmend pagulast on muidugi nii vähe, et kõigile saaks anda individuaalõpetaja. Minu arvates on saja viiekümne pagulase vastuvõtmine mõttetu tegevus. See ei aita lahendada põgenike probleemi ei Euroopas ega nende kodumaal. Tegemist on sümboolse aktiga meie Lääne sõpradele, et näete, meie ka võtame pagulasi vastu.
Aga kui me need poolteistsada pagulast juba vastu võtame, siis peame nendega tegelema ja neile eesti keelt õpetama. Aga agasid on siin palju. Mis keeles me pagulastega suhtleme? Nii Süürias kui Eritreas on enamusrahvuseks araabiakeelsed. Süürias on 90 % elanikest araablased, lisaks veel kurdid, armeenlased, tšerkesseid, assüürlased, türklased, turkmeenid, pärslased ja juudid. Aga Eritreas ja eritrea põgenike seas on ka palju tigrinjakeelseid. Kui Süüriast tulevad siia kristlased, nagu meile on lubatud, siis kõnelevad nad eelkõige araabia, aga vähesel määral ka aramea või armeenia keelt. Nad on eelkõige kreeka-katoliku kiriku või teiste ortodoksikirikute liikmed, aga on ka armeenia kristlasi ja isegi protestante.
Kui palju on meil nende keelte oskajaid? Tallinna Ülikoolis ju araabia keelt ja kultuuri õpetatakse. Aga kui palju neid siis on, kes araabia keele on selgeks õppinud? Klassikalist aramea keelt saab õppida Tartu Ülikooli usuteaduskonnas või kuulata Mel Gibsoni filmis „Kristuse kannatused“. Armeenia keele oskajaid meil on. Ja eelkõige tänu nõukogude aegsele migratsioonilainele. Aga tigranja keele oskajaid?
Me ei tohiks mingil juhul teha seda viga, et saadame pagulased Ida-Virumaale või mujale venekeelsesse keskkonda. Siis nad õpivadki selgeks vene keele. Nad saavad küll vene keeles suhelda nii Eestis, Lätis kui ka Leedus, aga Eestile on nad mentaalselt kadunud. Koos vene keelega omandavad nad ka vene meele. Nad võivad teha küll musti lihttöid, kuid ilma eesti keeleta on nad väljaspool Eesti kultuuri ja ühiskonda. Nad on kerge saak ühe „sõbraliku“ naabermaa eriteenistustele.
Ühiskonna keelerikkus on paradoksaalne. Erinevate keelte oskuse toovad kaasa just sisserändajad ja nende järeltulijad, kes õpivad ära kohaliku keele ja õpetavad seda teistelegi. Kui me tahame, et meil oleks erinevate keelte oskajaid, kes meie ühiskonda rikastaksid ja aitaksid meil kogu maailmaga suhelda, peame vastu võtma pagulasi väga erinevatest riikidest. Nagu Noa laevas. Iga keele kohta paar kõnelejat. Kui me õpetama neile korralikult eesti keelt, sis oleme varsti paljude keelte võrra rikkamad. Süüriast või Eritreast tulevad aga eelkõige araabiakeelsed inimesed. Saame peaaegu sada viiskümmend araabia keele kõnelejat ja võib-olla ehk mõne üksiku tigranja või mõne teise keele kõneleja veel. Aga sellest on keelterikkuse jaoks vähe.
Kui me tõesti saame vastuvõetavaid pagulasi valida, nagu meile on lubatud, siis valigem mitmekesisus. Nii suurendame vähemalt erinevate keelte oskajate arvu Eestis, sest üleilmset pagulaste probleemi saja viiekümne pagulase vastuvõtmisega mee niikuinii ei lahenda.
