Urmas Sutrop sõjateemadest meie ümber: kui kardame sõda, naabrit ja ennast, siis on meid kerge manipuleerida ja populiste võimule upitada

Sõjahirm on ainult üks hirmu liike. Rahvas, kes kardab, ei ole varsti enam vaba. Eesti iseseisvuse taastamine ja nõukogude sõjalise okupatsiooni lõppemine andis meile turvatunde, et võime elada õnnes ja rahus. Seda turvatunnet ei suutnud eriti murendada ei pronksiöö märatsejad ega Vene-Gruusia sõda.

Meie rahulikule olemisele ja turvatundele andis tugeva hoobi alles Krimmi liitmine Venemaaga samal viisil nagu natsionaalsotsialistlik Saksamaa liitis 1938. aastal enda külge Austria. Turvatunnet vähendas ka venelaste mahitatud sõda Ida-Ukrainas. Nende sündmuste järel olid hirmunud mitte ainult täiskasvanud, mures olid ka lapsed. Lapsed küsisid koolist tulles, kas nüüd tuleb sõda.

Meie liitlased andsid meile väga tugeva signaali, et me ei ole oma hirmudega üksi. Krimmi annekteerimise järel tegi meile 2014. a sügisel toetusvisiidi Ameerika Ühendriikide president Barack Obama, kes demonstreeris nii meile kui ka meie vaenlastele jõuliselt, et Ameerika on valmis meid kaitsma. Meie riigi 97. sünnipäeva paraadil marssisid Narvas kiviviske kaugusel Vene piirist nii Ameerika, Inglise, Hollandi kui ka teiste maade sõdurid ning lehvisid nende lipud.

Me tahame elada õnnelikult ja rahus, me tahame elada ilma hirmuta, et jälle tallab meie maad okupandi saabas, et jälle suletakse piirid, küüditatakse, mõrvatakse, et jälle reostatakse meie loodust, põletatakse meie raamatuid, rebitakse välja fotosid meie perekonnaalbumitest. Jah, nüüd siis kustutataks juba meie digialbumeid.

Aga mis kõige tähtsam, me tahame elada nii, et me ei peaks nendele hirmudele üldse mõtlema. Kahjuks käib infosõda, mille osaks ongi meie vaenlase soov panna meid hirmu tundma. Selleks sobib kõik. Sõjahüsteeria õhutamise esirinnas on Venemaa propagandaportaal Sputnik ja tema satelliidid. Õnneks on selliste meediakanalite mõju meie ühiskonnale väike.

Palju ohtlikumad on infooperatsioonid, kus meie ajakirjandusele söödetakse ette meid õõnestavaid ja sõjahüsteeriat õhutavaid materjale. Kõigepealt sokutatakse midagi näiteks mõnele sinisilmsele Norra uurivale ajakirjanikule, kes siis heauskselt hakkab Eesti ajakirjanduse kaudu Vene propagandat ja hirme levitama.

Kahjuks ei ole riigi palgatud psühholoogilise kaitse eksperdid oma ülesannetega hakkama saanud. Psühholoogilise kaitse ainus ülesanne on tagada kõigi Eesti elanike turva- ja õnnetunne. Selgitada, mida meie riik koos meie sõpradega teeb, et meie riik ja rahupõli kestaks. Ajakirjanduse ründamine ja süüdistamine valab ainult õli tulle.

Ometi teeb meie riik rahu hoidmiseks väga palju. Sama teevad meie sõbrad nii Euroopas, Ameerikas kui ka kogu maailmas. Psühholoogilise kaitse toimib, kui ajakirjandusse suhtutakse lugupidaval nagu võrdsesse partnerisse, kes seisab samuti meie kõigi huvide eest.
Ajakirjanduse ülesanne on meid igakülgselt informeerida, sest meil on õigus teada, mis meie ümber toimub. Ajakirjanikel on omakorda vastutus edastada tasakaalustatud sõnumeid nii, et meie ajakirjandus ei muutuks vaenuike võõrriikide infooperatsioonide tallermaaks.

Me peame olema teadlikud meid ümbritsevatest ohtudest, aga me ei tohi olla hirmunud, sest see ongi meie vaenlaste eesmärk. Kui me kardame sõda, naabrit, iseennastki, siis on meid kerge manipuleerida, võimule upitada populiste, kelle Euroopa- ja Ameerika-vaenulik hoiak on meie vaenlastele meelepärane.