Urmas Sutrop: Tartu rahu varjuküljeks oli Nõukogude Liidu heakskiitmine
Jätan piirilepingu hetkel kõrvale ning uurin ja lahkan Tartu rahulepingut.
Pärast Vene tsaaririigi kokkuvarisemist võistlesid meie territooriumil tunnustamise pärast Eesti Vabariik ja Eesti Töörahva Kommuun. Venemaa oleks küll parema meelega kommuuni tunnustanud, aga see varises kokku. Lõpuks jõuti läbirääkimiste tulemusena rahulepinguni.
Leping on kõigile meie poliitilistele jõududele armas, seda kutsutakse lausa Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. Eriti armas on meile selle teine artikkel, milles Venemaa tunnustab tingimusteta Eesti riigi sõltumatust ja iseseisvust ning loobub igaveseks ajaks kõigist suverääni õigustest, mis olid Eesti rahva ja maa kohta maksvusel.
Lepingud on aga mitmepoolsed. Mida või keda tunnustas aga Eesti Vabariik? Esmapilgul mitte kedagi. Teises artiklis ütleb Venemaa igaveseks lahti oma suverääni õigustest ning tunnustab Eesti riiki. Eesti ei tunnusta sümmeetriliselt aga kedagi ega midagi. Aga. Siin on suur aga. Venemaa loobus ju oma suverääni-õigustest ning samas artiklis öeldakse, et „Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“ Või siis üheteistkümnes artikkel, kus „Eesti omalt poolt ei hakka oma varasema endise Vene keisririigi kuuluvuse fakti põhjal mingisuguseid nõudeid järeldama Venemaa vastu.“
Tartu rahu varjukülg
Sarnaseid kohti on veel ja veel. Kõigist neist järeldub, et Eesti tunnustab Venemaa Sotsialistlikku Föderatiivset Nõukogude Vabariiki kui tsaristliku Venemaa Keisririigi õigusjärglast. Pärast seda, kui Venemaa ühepoolselt tühistas Brest-Litovski rahulepingu, oli Eesti esimene riik maailmas, kes bolševistlikku Venemaad riigina ja tsaari-Venemaa õigusjärglasena tunnustas. Selle eest kohustus Venemaa Eestile andma viisteist miljonit rubla kullas. Meie tunnustus tsaariperekonna tapjatest kommunistidele aitas murda Lääneriikide Venemaa vastast blokaadi ja tagas Nõukogude impeeriumi kestmise rohkem kui poole sajandi jooksul. See on Tartu rahulepingu varjukülg.
Minu arvates ei ole tõlgendus, et me Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega muudame Tartu rahulepingu kolmandat artiklit „Riigi piir Eesti ja Venemaa vahel …“, tõsiselt võetav. Lepinguid saab muuta ainult kahepoolselt.
Ma ootan riigiõiguse juristidelt ja välisministeeriumilt analüüsi, mismoodi tänapäeva Venemaa suhtub Tartu rahulepingule järgnevatesse Venemaa rahulepingutesse Leedu, Läti, Soome ja Poolaga. Varasema Brest-Litovski rahulepingu (3.03.1018) Saksamaa ja tema liitlastega (Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi) tühistas Venemaa üsna pea ühepoolselt (13.11.1918).
Samuti ootan analüüsi selle kohta, mis ulatuses Tartu rahuleping võiks Eesti arvates kehtida. Ilmselt esimesed kaks artiklit (sõjaseisukorra lõppemine ja Venemaa tunnustab Eestit) kehtivad.
Tasub ehk meelde tuletada, et Tartu rahuleping oli juba teine kord, mil Venemaa loobus varasematest suverääni õigustest Eesti- ja Liivimaa üle. Ülalnimetatud Brest-Litovski rahulepingu kuues artikkel ütleb, et Eestimaa idapiiriks jääb Narva jõgi, Liivimaa piir läheb mööda Peipsi ja Pihkva järve kuni selle edelanurgani.
Kolmanda artikli esimene punkt piirist kaotab piiri muutmisega kehtivuse. Sama artikli punktid kaks ja kolm olid niigi ajalise ulatusega 1. jaanuarini 1922. Aga kuidas on punktiga neli: Peipsi ja Pihkva järvel ei tohi pidada sõjariistadega laevu? Kusjuures kergerelvastusega tollivalveks mõeldud laevu ei tohi olla üle viie.
Neljas artikkel optsioonist omab vaid ajaloolist tähtsust, kuna Eesti soost isikud said Venemaalt Eestisse ja mitte Eesti soost isikud said Eestist Venemaale opteeruda (vastava kodakondsuse saamisega ümber asuda) ainult aasta jooksul pärast lepingu ratifitseerimist.
Siinkohal on paslik osutada sellele, et see artikkel määratleb Eesti soost isikuid mulla, mitte vere järgi. Märkus selle artikli juures ütleb, et Eesti soost isikute all mõistetakse isikuid, kes ise või kelle vanemad olid Eesti territooriumil kogukondade või seisuslike asutuste nimekirjades. See tähendab seda, et Eesti soost inimesed võivad olla nii eestlased, venelased, sakslased, rootslased, lätlased kui ka juudid. Mitte Eesti soost isikud olid lepingu järgi sõltumata rahvusest need, kes elasid küll Eestis, aga ei kuulunud kogukondade või seisuslikesse nimekirjadesse.
Viies artikkel käsitleb seda, et kui Eesti peab neutraliteeti, siis ka Venemaa aitab seda omalt poolt pidada. Eesti ei ole neutraalne, vaid on NATO liige. See pole lepinguga vastuolus, lihtsalt Venemaa ei pea meil aitama neutraliteeti pidada.
Kuues artikkel räägib, et kui Soome lahe kohta võetakse vastu rahvusvahelised kokkulepped, siis Eesti ja Venemaa ühinevad nendega ning viivad oma mereväe jõud lepingutega vastavusse.
Seitsmes artikkel räägib sellest, et oma pinnal tuleb keelata igasuguste vägede viibimine, kes teise lepingupoolega sõjajalal seisavad. Ka siin pole praegu NATO vägede Eestis viibimisega vastuolu.
Aga kujutagem ette olukorda, kui näiteks Süürias või Türgis tekib Venemaa ja NATO vahel mingi intsidendi tõttu konflikt, siis Eesti peaks kõik NATO väed päeva pealt Eestist välja saatma.
Tartu rahuleping tuleb demütologiseerida
Vastastikusest sõjakuludest loobumine (artikkel VIII) on kindlasti jõus ning sõjavangid vahetamine (IX) ning nende ja interneeritute karistusest vabastamine, kui nad olid pannud toime kuritegusid vastase poole kasuks (X), on juba ammu toimunud ning ei oma enam praktilist tähtsust.
Järgmised artiklid reguleerivad varade küsimusi (XI ja XII). Ka siin oleks vaja hinnangut, mis on veel aktuaalne ja mis mitte. Kindlasti soovime, et „Eesti ei kanna mingisugust vastutust Venemaa võla- ja igasuguste teiste kohustuste eest“ ning Tartu Ülikooli varasid tahame kindlasti tagasi saada.
Huvitav on artikkel XIII, mille järgi ei laiene Tartu rahulepingu tingimused teistele riikidele, kellega Venemaa teiste endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidega rahulepingud sõlmib. Samas laienevad kõik eritingimused ja soodustused, mis on neis tulevastes rahulepingutes, täiel määral ilma täiendavate kokkulepeteta Eesti riigile ja kodanikele. Kas meie välisministeerium on analüüsinud neid eritingimusi, mis lepingu kehtivusel Eesti riigile ja kodanikele laienevad?
Kuidas on lood avalik- ja eraõiguslike küsimuste reguleerimisega ja segakomisjonidega (XIV)? Diplomaatiline ja konsulaarne läbikäimine on kindlaks määratud (XV). Aga tõsiseid probleeme on majanduslike kokkulepetega (artikkel XVI ja lisad). Kaubanduslepingu aluspõhimõteteks on enamsoodustus, sisseveo-tollide ja transiitmaksude puudumine.
Olulised on ka Peipsi ja Pihkva järve veetaseme reguleerimise küsimused, st, et keskmist veetaset ei tohi alandada üle ühe jala. Üks vene jalg oli umbes 0,3048 m, seega ei tohi keskmist veetaset alandada rohkem kui 30,5 cm. Aga samas andis Eesti Venemaale eesõiguse elektri tootmiseks Narva jõe koskede ärakasutamisega. Kas ka see punkt kehtib? Vastutasuks andis Venemaa Eestile õiguse raudtee ehitamiseks Moskvasse ja vastavateks eeluuringuteks. Samuti andis Venemaa Eestile kontsessiooniõiguse ühe miljoni dessantiini (s.o. 1 092 500 hektari) metsaala peale Petrogradi, Tveri, Novgorodi, Olonetsi, Vologda ja Arhangelski tollastes kubermangudes. Kas me oleme valimis neid õigusi taga nõudma?
Kaubalaevade liikumise julgeoleku kindlustamine ja Läänemere puhastamine miinidest on kindlasti ikka veel päevakorras (artikkel XVII). Kuidas on aga sellega, et lepingu ja selle lisadega Eesti kodanikele antud õigused laienevad nii omavalitsustele, juriidilistele isikutele kui ka teistele organisatsioonidele (XVIII)?
Loomulikult kehtib see, et nii eesti- kui ka venekeelne tekst on lepingu seletamisel võrdsed (artikkel XIX). Samas on mõnest eestikeelsest kohast täpselt aru saamiseks vaja lugeda venekeelset teksti, sest eesti keel on vahepeal väga palju muutunud.
Lepingu viimane artikkel (XX) ütleb, et leping tuleb ratifitseerida ning vastavad kirjad Moskvas vahetada. See toimus juba 20. märtsil 1920. aastal ning sellest päevast hakkas rahuleping kehtima.
Tartu rahuleping tuleb demütologiseerida. Dokumendil on küll ajalooline tähendus, aga Eesti riik on järjepidevuses olemas ka ilma selleta. Kas mõnel aastal on juhtunud, et Vene Föderatsiooni Suursaadik Eesti Vabariigis oleks lükanud tagasi kutse osaleda presidendi korraldatud Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul? Ei, nad on kõik ilusasti kohal, suruvad presidendil kätt ja tunnustavad sellega, et Eesti Vabariik sündis 1918. aastal.
