Link kopeeritud!

URMAS SUTROP: Trahvidega keelt paremaks ei muuda

 (109)
URMAS SUTROP: Trahvidega keelt paremaks ei muuda
EPL

Kas me va­ja­me kee­le­sea­dust? Jah! Kas me va­ja­me uut kee­le­sea­dust? Jah!

Ala­tes Asu­ta­va Ko­gu poolt 1919. aas­tal vas­tu võetud kol­man­dast eel­kons­ti­tut­sioo­nist „Ees­ti Va­ba­rii­gi va­lit­se­mi­se aju­ti­ne kor­d” on meie põhi­sea­dus­tes­se kuu­lu­nud pa­rag­rahv „Ees­ti va­ba­rii­gi rii­gi­kee­leks on Ees­ti kee­l”. (Ärgu nüüd kee­le­toi­me­ta­jad 1919. aas­ta sõnas­tust pa­ran­da­ma ha­ka­ku!) Esi­me­ne kee­le­sea­dus võeti meil vas­tu 1934. aas­tal. Mit­me­te too­nas­te ju­ris­ti­de ar­va­tes sel­leks va­ja­dust pol­nud, sest meie põhi­sea­dus kait­ses ees­ti keelt kui rii­gi­keelt pii­sa­valt. Rah­vusvä­he­mus­te­le oli kind­lus­ta­tud ema­keel­ne õpe­tus. Ko­ha­li­ku vä­he­mu­se ena­mu­se­ga oma­va­lit­sus­tes võis tar­vi­ta­da as­jaa­ja­mi­seks vä­he­mu­se keelt. Sak­sa, ve­ne ja root­si rah­vu­sest ko­da­ni­kel oli õigus pöör­du­da riik­li­kes­se kes­k-a­su­tus­tes­se oma kee­li.

Ome­ti võeti kee­le­sea­dus vas­tu ja ha­ka­ti sel­le alu­sel kee­lemää­ru­si väl­ja and­ma. Kee­lemää­rus­tes te­ge­le­ti küll ka sel­le­ga, et lu­ba­da võõrkeel­se­te eti­ket­ti­de tar­vi­ta­mist kau­pa­del ku­ni nen­de ta­ga­va­ra­de lõppe­mi­se­ni. Sa­mu­ti sai ma­jan­dus­mi­nis­tee­rium kau­ban­dus-töös­tus­ko­ja et­te­pa­ne­kul õigu­se „e­ri­lis­tel kaa­lu­va­tel põh-jus­tel, kui se­da Ees­ti töös­tu­se või kau­ban­du­se hu­vid nõua­va­d” lu­ba­da toot­ja­tel ja kaup­mees­tel ka­su­ta­da võõrkeel­seid sil­te ja pa­ken­deid. Eral­di sea­dus võeti vas­tu äriet­tevõte­te raa­ma­tu­pi­da­mi­se kee­le koh­ta. Meie 75 aas­tat ta­ga­si vas­tu võetud kee­le­sea­dus re­gu­lee­ris ees­ti kee­le, võõ-ras­te ja rah­vusvä­he­mus­te keel­te tar­vi­ta­mist riik­li­kes ja oma­va­lit­su­sa­su­tus­tes ning väl­jas­pool neid.

Samal teemal:

Prae­gu on koos­ta­mi­sel kol­man­da kee­le­sea­du­se eelnõu. Va­he­peal­set Ees­ti NSV kee­le­sea­dust ei pea siin­kir­ju­ta­ja le­gi­tiim­seks. Meie tei­ne kee­le­sea­dus võeti vas­tu 1995. aas­tal ja se­da on prae­gu­seks muu­de­tud 17 kor­da.

Vaa­da­tes sea­du­se teks­ti elekt­roo­ni­li­sest Rii­gi Tea­ta­jast näe­me, et ena­mik pa­rag­rah­ve on muu­de­tud, pal­jud on keh­te­tud või vii­ma­sest re­dakt­sioo­nist väl­ja jäe­tud. Sel­li­ne tekst võib küll ol­la ju­rii­di­li­selt kor­rekt­ne – JOKK! –, aga sea­du­se alg­ne mõte on pal­ju­del juh­tu­del hä­mar või hoo­pis ka­du­nud.

Seepä­rast al­ga­ta­ti­gi uue kee­le­sea­du­se koos­ta­mi­ne, et meil oleks ter­vik­lik ees­ti kee­le aren­gut ja va­ja­du­se kor­ral ka kait­set ta­gav kee­le­sea­dus. Järg­ne­vas ei hak­ka ma aja­kir­jan­du­ses kõvas­ti ma­la­kat saa­nud eelnõu oma­kor­da nüpel­da­ma, vaid püüan pak­ku­da oma nä­ge­mu­se heast kee­le­sea­du­sest.

Selges keeles keeleseadus

Kõige­pealt, hea kee­le­sea­dus on kõigi­le aru­saa­dav ning heas, liht­sas ja sel­ges ees­ti kee­les. Kee­le­sea­du­ses ei vii­da­ta teis­te­le sea­dus­te­le ega nen­de pa­rag­rah­vi­de­le. Kõik sea­du­ses ka­su­ta­ta­vad mõis­ted on sea­du­ses en­das ke­nas­ti ära se­le­ta­tud.

Tei­seks tu­leb sea­du­ses sõnas­ta­da eesmärk, miks me kee­le­sea­dust va­ja­me. Me pea­me en­da­le sel­geks te­ge­ma, kas me soo­vi­me sea­dust, mil­le de­mok­raat­li­ku vai­mu üle me võime uh­ked ol­la, või soo­vi­me ka­ris­tus- ja trah­vi­sea­dust, mi­da pea­me teis­te rah­vas­te ees hä­be­ne­ma.

Kol­man­daks pea­me sel­geks te­ge­ma, mis ula­tu­ses, kus ja kui pal­ju tu­leb kee­le­sea­dust ra­ken­da­da. See on eelkõige küsi­mus kir­ja­kee­le nor­mist ja sel­lest, kel­le­le see on ko­hus­tus­lik. To­re­das rii­gis suht­le­vad riik ja oma­va­lit­su­sed oma rah­va­ga sel­ges ja aru­saa­da­vas kee­les. Ükskõik mil­list kee­le­ta­san­dit ei ka­su­ta­taks amet­ni­ke poo­le pöör­du­des, nad vas­ta­vad ala­ti vii­sa­kalt ja sel­gelt. Nen­de koos­ta­tud do­ku­men­did ja kir­ja­li­kud vas­tu­sed on heas ja aru­saa­da­vas kir­ja­kee­le nor­mi­le vas­ta­vas ees­ti kee­les. Sel­ged ja aru­saa­da­vad pea­vad ole­ma ka kõik le­pin­gud, töö­le­pin­gud seal­hul­gas. Kui töö­le­ping sõlmi­tak­se või lõpe­ta­tak­se te­le­fo­nisõnu­mi­ga, siis on vä­heu­su­tav, et see on töö­ta­ja­le aru­saa­dav.

Loe veel

Kir­ja­kee­le nor­mi peab jär­gi­ma ka ava­li­kus ruu­mis. Ükskõik kui pal­ju mõni äri­mees ka ei hä­dal­daks, et meid on ai­nult mil­jon ja te­ma äri ta­hab aja­mist, peab ta oma sil­did ja tea­be väl­ja pa­ne­ma ka ees­ti kee­les. Koh­vi­kut tu­leb ni­me­ta­da koh­vi­kuks ja söök­lat söök­laks. Ilus ni­mi on näi­teks „Söök­la Vul­pes Loun­ge” või teist­pi­di Vul­pes Loun­ge’i söök­la. Pank ol­gu ik­ka pank. Mui­du­gi oleks ke­na, kui nt pank Swed­bank kut­suks end liht­salt Root­si pan­gaks.

Kir­ja­kee­le nor­mi ei saa ko­hus­tus­li­kuks te­ha suu­li­se­le suht­le­mi­se­le. Kas me po­leks nal­ja­kad, kui püüak­si­me püüdli­kult suu­li­ses kõnes kõik­jal jäl­jen­da­da kir­ju­ta­tud keelt? Kee­le­sea­dus ei ole tsen­suu­ri­sea­dus ega pii­ra kel­le­gi õigust en­nast rii­gi­kee­les va­balt väl­jen­da­da. Seetõttu ei re­gu­lee­ri kee­le­sea­dus ka aja­kir­jan­du­se keelt ei aja­leh­te­des ega aja­kir­ja­des, ei in­ter­ne­tis ega te­les-raa­dios. Mee­diaväl­jaan­ded keh­tes­ta­vad ise oma kee­le­nor­mid ja -stan­dar­did, mi­da nad jär­gi­vad. Nen­de jä­re­le val­va­ku nad ise või aja­kir­jan­du­se nõuko­gud ja ee­ti­ka­ko­mi­teed. Mi­da mee­diaväl­jaan­ne­telt nõuda saab, on see, et ei oleks trüki­vi­gu, et te­le­ka­na­li­te sub­tiit­rid ka­su­tak­sid meie tä­pitäh­ti ega asen­daks neid su­va­lis­te sümbo­li­te­ga.

Heas kee­le­sea­du­ses ei ole ha­le­nal­ja­kat pa­rag­rah­vi sel­le koh­ta, et rii­gi­ko­gu ni­mi kir­ju­ta­tak­se suu­re tä­he­ga. Kui nad ta­ha­vad se­da nii kan­ges­ti rõhu­ta­da, siis peak­sid nad oma suu­re tä­he fik­see­ri­ma oma ko­du­kor­ras.

Kui me ole­me tei­nud va­li­ku, et kee­le­sea­dus on de­mok­raat­li­ku ja li­be­raal­seid va­ba­du­si aus­ta­va rah­va sea­dus, siis peab sel­le ka­ris­tus­te osa ole­ma häs­ti väi­ke. Hea kee­le­sea­dus loob meh­ha­nis­mi, kui­das keelt aren­da­da ja kaits­ta. Kee­le­sea­dus pa­neb pai­ka meie ema­kee­le kor­ral­du­se ja uu­ri­mi­se alu­sed. Kee­le­sea­dus loob võima­lu­sed ja soo­dus­tab uue mee­dia aren­gut. Mit­te et in­ter­ne­ti ju­tu­tu­ba­dest ha­ka­taks trah­ve ko­gu­ma, vaid ees­ti kee­le­le kee­le­teh­no­loo­gi­li­se toe loo­mi­se­ga.

Allumatu elav keel

Kee­le­sea­dus peab ole­ma ta­sa­kaa­lus­ta­tud. Eesmär­ki­de kõrval tu­leb ära näi­da­ta ka nen­de saa­vu­ta­mi­se teed. Sea­dus peab ta­ga­ma kee­le­kor­ral­du­se ja igap­äe­va­se kee­lenõu toi­mi­mi­se. Kui sea­dus ei toe­ta head kee­le­ka­su­tust, siis ei saa ka kel­lelt­ki head kee­le­ka­su­tust nõuda. Trah­vi­de­ga keelt pa­re­maks ei muu­da.

Mind teeb vä­ga mu­re­li­kuks, et lei­dub küllalt pal­ju ini­me­si, kel­le­le trah­vi­mi­ne meel­dib ja kes kin­ni­ta­vad, et nad tea­vad pal­ju­sid ini­me­si, kes rää­gi­vad raa­dios hal­vas­ti või kir­ju­ta­vad aja­leh­te­des hal­vas­ti. Nad ar­va­vad mil­le­gipä­rast, et nen­de omast eri­ne­vat kee­le­ka­su­tust peab­ki ko­he trah­vi­ma. Elav keel ei al­lu ühe­le­gi sub­jek­tiiv­se­le nor­mi­le ja ela­va kee­le ka­su­tu­se vas­tu ei saa ema­keel­ne kõne­le­ja ku­na­gi ek­si­da. Norm on kunst­lik ja loo­dud kir­ja­kee­le tea­tud vald­kon­da­de jaoks. Sel­le vas­tu saab mui­du­gi ala­ti ek­si­da.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare