Urmas Sutrop ühe Eesti ajakirja natsilembusest: ootan elusolevatelt nõukogude ja saksa mundrikandjatelt debatti, et mida nad ikka Teises maailmasõjas tegid?
Värske numbri toimetajaveerg algab nii:
„Otsus anda Aadu Luukase missioonipreemia Varro Vooglaiu juhitud Sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on kahtlemata õige otsus. Kindlasti tekitas see rahvas paremaid tundeid kui näiteks aastatetagune missioonipreemia, mille pälvis Marju Lauristin.“
Aga selle ette on paigutatud ajakirjas juba 2013. aastal ilmunud kirjutis (vastulause) selle kohta, et siinkirjutaja eksib kõiges, mida ta holokaustist Eestis on kirjutanud. Loo põhipaatos on aga selles, et eesti rahvas ei kanna mingit süükoormat siin toime pandud natsikuritegude eest. Sama autor lisab TV3 loo lõpus telefoniintervjuus, et tema küll ei näe ajakirjas mingit natsilemblust, ja nii peaks see olema, et tuleb kirjutada neist, kes olid saksa sõjaväes.
Ajakirja tutvustuses on öeldud, et „Kultuur ja Elu ilmub aastast 1958 ja on ainuke erakapitalil põhinev kultuuriajakiri Eestis.“ Huvitav, mis päritolu erakapitaliga selle ajakirja puhul on tegemist? Toimetus võiks ka selle kohta märkuse lisada. Ajakiri on säilitanud vana nõukogude-aegse nime, aga selle sisust ei ole midagi alles jäänud. See on muutunud militaarajaloo ajakirjaks, kus sekka ka kultuuriteemalisi artikleid ja lugusid tuntud inimestest. Aga kõik see on ühes suunas kallutatud. Kangelased on need, kes tõmbasid selga natsimundri. Näiteks on raudristi rüütliristi kandja SS-Oberscharführer Harald Nugiseks tituleeritud koguni suurimaks eestlaseks. Lisaks teatud osa lugude kallutatusele, on kallutatud ajakirja visuaalne kujundus.
Võtame näiteks selle aasta esimeses numbris ilmunud artikli „Rünnakrühmade ajalugu“. Iseenesest täiesti korralik ajalooline ülevaade. Aga visuaalselt on sellest tehtud hoopis teistsugune lugu. Esimese natsisümboolikaga marssivate meestega foto allkirjaks on suurelt „Ärganud rahvuse teravik“, seejärel kaks fotot svastikat kandvatest noortest „SA noorte allüksusesse Jungsturm jne.“, siis grupifoto Nürnbergist 1927, siis SA staabiülem Ernst Röhm, siis SA pistoda, kirjaga Alles fürDeutschland, siis SA rügemendi komandöri käiselint, siis Oberscharfführer haakristiga lipuga, siis staabiülem see ja see ja siis rühmaülem NSDAP lipuga DeutschlandErwache. Need lipud olid juba esimesel pildil „ärganud rahvuse teravik“ . Milleks sellised illustratsioonid?
Jättes nüüd sisu kõrvale, vaatame ajakirja kaasi. Viimastel aastatel näeme mõne üksiku erandiga kaanepiltidel natsimundris eraldusmärkidega mehi. Kui inimene näeb mõnda üksikut ajakirja numbrit, siis ei ärata see erilist tähelepanu, aga kui ajakirjanumbrid ritta panna, siis avaneb pilt, mis ei ole demokraatlikus ühiskonnas vastuvõetav.
Kui me mõistame hukka meid okupeerinud režiimide kuriteod, siis peame suhtuma ühte moodi nii nõukogude kui ka saksa mundritesse ja sümbolitesse. Ei ole mingit põhjust ühte poolt teisele eelistada. Võib mõista nende inimeste tragöödiat, kes tõmbasid selga ühe või teise võõrriigi mundri, aga kuritegeliku režiimi mundrikandjatest ei tohi teha rahvuskangelasi.
Kui minult küsiti, kas ma soovin, et see ajakiri suletakse, siis minu vastus on kindel ei. Sellega saavutatakse soovitule vastupidine tulemus. Ma soovin, et ajakiri lõpetaks kallutatuse ja käsitleks militaarajalugu (tegemist pole ju kultuuriajakirjaga!) tasakaalukalt nii sõnas kui pildis. Ajakirja natsionaalsotsialistlikule kallutatusele tähelepanu juhtimine teeb meid tugevamaks. Meile ei saa enam näpuga näidata, et näete, missugused te olete, et Eesti ei jaga demokraatliku maailma väärtusi. Jagab küll ja on valmis ennast puhastama, kui vaja.
Ma ootan veel elusolevatelt nii nõukogude kui ka saksa mundrikandjatelt arutelu selle üle, mida nad ikkagi Teises maailmasõjas tegid. Miks nad mundri selga tõmbasid? Miks nad sõtta läksid? Missuguseid ideoloogiaid nad teenisid? Missugune on nii mundrikandjate kui ka kogu rahva vastutus siin toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest? Kas me oleme valmis kõik kurjategijad välja selgitama, kohtu alla andma ja hukka mõistma?Miks nad ei valinud kolmandat teed?
Alati on olemas kolmas tee, ausaks jäämise ja vastupanu tee. Minu kangelasteks on Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja selle liikme Otto Tiefi valitsus. Tänu Otto Tiefi valitsusele ei vabastanud nõukogude armee Eestit saksa okupantidest, vaid osutus ise okupandiks, kes rebis Pika Hermani tornist meie riigi püha lipu ja asendas sellenäruse punalipu ja viiekümneaastase okupatsiooniga.
