Vene riigiduuma delegatsioon nägi teisaldatud pronkskuju tagaküljel valujälgi ning teatas, et barbaarne Eesti valitsus on pronkssõduri jalad pikkupidi lõhki saaginud ja uuest kokku pannud. See oli sama absurdne ja jabur süüdistus nagu ka kõik muudki venelaste süüdistused.

Kahjuks ühines Vene riigiduuma delegatsiooni kisakooriga ka mitmeid meie haritlasi. Punaprofessorid-sotsioloogid hakkasid tuhka pähe raputama ja häbenema, et me märatsevatele marodööridele vastu hakkasime ning ennast riigina kehtestasime. Nad kordasid sisuliselt Kremli nõudmist, et meie põhiseaduslik valitsus peaks tagasi astuma.

Sellest kujunes huvitav tulevikumuster. Ka järgnevatel aastatel nõudis see seltskond korduvalt valimiste tulemusena moodustud valitsuste tagasiastumist. Kuni nad lõpuks jääkeldrites maha rahunesid ja jahtusid.

Eesti ühiskond õppis neist sündmustest palju. Õppisime reageerima välismaalt juhitud mässukatsele. Tollal ei imbunud siia mitte rohelised, aga pigem oranžid mehikesed. Vaatasin tollal läbi niipalju filmimaterjali kui võimalik. Silma jäid oranžides jopedes ässitajad-agitaatorid, kes kätega vehkides märatsevat rahvahulka üles kütsid. Ilmselt oli tegemist ühe naaberriigi rahutusi korraldava eriüksuse vormirõivastega.

Me õppisime roheliste mehikestega hakkama saama. Valitsus suutis tagada korra ja seaduslikkuse. Märatsejatel seoti käed selja taha ning neid peeti mõnda aega sadama ruumides kinni. Pärast vaagis nende süüd või süütust kohus. Valitsus suutis sms-sõnumite ja muude vahenditega hoida rahumeelse Eesti rahva koduseinte vahel, et ära hoida konflikti eskaleerumist. See oli väga oluline, sest rahva enamus toetas põhiseaduslikku valitsust ning ei läinud Kremli avantüüridega kaasa.

Savisaar ei astunud ühtegi sammu märatsejate ohjeldamiseks
Tollane ja praeguseks ametist kõrvaldatud kriminaaluurimise all olev linnapea ei astunud ühtegi sammu märatsejate-marodööride ohjeldamiseks. Selle asemel palus ta neilt andestust, et neil kogu linna segi peksta ei lastud. Ka see on väga õpetlik. Hiljem lunis ta Keskerakonna ja Lasnamäele vene kiriku ehitamise jaoks raha tollaselt Venemaa raudteejuhilt Jakuninilt. Õnneks ei lasknud meie eriteenistused sel sündida, kuritegu hoiti ära.

Üks suuremaid õppetunde oli aga selles, et meil on piisavalt kurjade kavatsustega inimesi. Olgu need siis märatsejad-marodöörid või mõjuagendid, sekka ka mõni riigireetur. Lisaks kaasatundjad, kes on valmis vaenlastele pisarsilmi kaela langema ja oma rahva maha salgama või okupatsioonisümbolist pronkssõduri ja oma ajaloo võõrast vaatepunktist ümber mõtestama. Maskid langesid ning me saime nende sündmuste järel teada, kes on kes.

Ning kõige suurem õppetund oli see, et me saime riigina hakkama, saime rohelistest mehikestest ja viiendast kolonnist jagu, suutsime naaberriigi eriteenistuste abil organiseeritud riigipöörde katse nurjata, Tallinna kesklinna jälle korda teha, meie inimestele turvatunde tagasi anda, et me kehtestasime end tõsiseltvõetava riigi ja küberriigina, et me säilitasime põhiseadusliku korra.