Kõnes väl­jen­das pre­si­dent pal­ju­sid väärt mõtteid, na­gu se­da­gi, et „kui meil ei ole ees­ti kee­les va­ja­lik­ke ja täp­seid mõis­teid, siis jää­me me pa­ra­ta­ma­tult pal­ju­dest olu­lis­test mõtte­va­he­tus­test liht­salt ee­ma­le”.

Kee­le­ka­su­ta­jad ei mär­ka­gi tih­ti kee­leuuen­dust. Nõuko­gu­de oku­pat­sioo­ni lõppe­mi­se jä­rel on meie keel vä­ga pal­ju muu­tu­nud. On loo­dud hul­ga­nis­ti uu­si sõnu, kor­ral­da­tud sõnavõist­lu­si­gi, pal­jud sõnad on ka­du­nud, pal­jud oman­da­nud uu­si tä­hen­du­si, muu­tu­nud on pal­ju­de sõna­de õige­ki­ri. Kee­leuuen­da­ja on ol­nud pre­si­dent­ki. Vae­valt ta ise teab­ki, et te­ma ku­na­gi­sest sõnavõtust on üles no­pi­tud ing­lis­keel­se sõna non-per­son toortõlge ei-isik, mis on mu­ga­ne­nud ku­ju­le ei­sik, tä­hen­du­se­ga „i­ni­me­ne, kel­le ole­ma­so­lu on rii­gi­le eba­meel­div ning kel­le ni­me ja te­ge­vust püütak­se seepä­rast ole­ma­tuks te­ha” (vt ÕS 2006). Ja eks ole tiig­rihüpe­gi uu­dissõna, kus kisk­ja hüppe­le on an­tud uus ko­gu rii­ki ja rah­vast haa­rav in­fo­teh­no­loo­gi­li­ne tä­hen­dus.

Uued mõis­ted tu­le­vad keel­de kas ühis­kon­na si­se­mi­se aren­gu või vä­lis­te mõju­tus­te tu­le­mu­se­na. See­juu­res on vei­di eri­nev, kas te­ge­mist on eria­la- või üld­kee­le­ga. Ja lõpuks võivad ka pal­jud eria­la­ter­mi­nid muu­tu­da üld­kee­le sõna­deks. Ajal, mil te­gut­se­sid Aa­vik ja Ves­ki, toi­mus Ees­ti ühis­kon­nas suur mur­rang, ees­ti keel pi­di saa­ma eu­roo­pa­li­kuks kul­tuur­kee­leks. Kol­me järg­ne­va oku­pat­sioo­ni ajal suut­si­me ees­ti kee­le kul­tuur­kee­le­na säi­li­ta­da. Seepä­rast ei ole meil va­ja ol­nud ees­ti keelt jõuga uuen­da­ma ha­ka­ta. Pi­gem on meil va­ja ol­nud ees­ti keelt aed­ni­ku kom­bel ha­ri­da. Me va­ba­ne­si­me üleöö nõu-ko­gu­li­ku sõna­va­ra taa­gast, kuid ase­me­le on tek­ki­nud va­ja­dus Eu­roo­pa Lii­du os­kus­kee­le sõna­va­ra jä­re­le. Se­da on loo­dud to­hu­tul hul­gal nii en­di­ses õigustõlke kes­ku­ses, ees­ti kee­le ins­ti­tuu­di ter­mi­no­loo­giao­sa­kon­nas, Eu­roo­pa Lii­du ins­ti­tut­sioo­ni­des kui ka ar­vu­ka­tes ter­mi­ni­ko­mis­jo­ni­des.

Mei­le tee­vad mu­ret üksi­kud mõis­ted, mi­da me kas po­lii­ti­ka- või ar­vu­ti­maail­mast ei suu­da heas­se ees­ti keel­de ümber pan­na. Vä­gi­vald­selt se­da te­ha ei saa. Kee­le ka­su­ta­jas­kond peab uued sõnad omaks võtma. Se­da saab te­ha ai­nult siis, kui omaks on võetud ka mõis­ted, mi­da uued sõnad tä­his­ta­vad. Ees­ti kee­les on tea­du­sed nii loo­dus-, hu­ma­ni­taar- kui ka sot­siaal­tea­du­sed.

Kadunud kolhoosnik

Ma ei näe va­ja­dust ega võima­lust­ki pai­nu­ta­da ees­ti keelt ja meelt ing­li­se kee­le mõis­tesüstee­mi al­la, kus tea­dus tä­his­tab ai­nult loo­dus­tea­dust. Ja ega me ik­ka en­ne ing­lis­keel­se­tel sõna­del po­li­tics ja po­li­cy va­het te­ge­ma hak­ka, kui meil nen­de sõna­de ta­ga ole­vaid mõis­tee­ri­ne­vu­si va­ja ei lä­he. Neid kah­te sõna ai­taks la­hus hoi­da, kui me ei püüaks neid tõlki­da üks-ühe­selt sa­matüve­lis­te­na. Las po­lii­ti­ka, po­lii­tik ja po­lii­ti­li­ne jää­vad, aga po­li­cy võib ol­la liht­salt tark ja mõist­lik juh­ti­mi­ne või te­ge­vus­ka­va.

Ees­ti keel on soo­me-ug­ri keel ja see­ga kind­las­ti eri­nev nii Eu­roo­pas kui ka ko­gu maail­mas do­mi­nee­ri­va­test in­doeu­roo­pa keel­test. Kee­le­tea­du­ses on Ed­ward Sa­pi­rist ja Ben­ja­min Lee Whor­fist ala­tes ar­va­tud, et keel mõju­tab mõtle­mist, et kee­lel on olu­li­ne osa rah­vus­kul­tuu­ri ku­ju­ne­mi­sel. Seepä­rast ei saa ala­ti pi­da­da õigeks ees­ti kee­le vor­mi­mist in­doeu­roo­pa mal­li­de jär­gi. Ees­ti keel klas­si­fit­see­rib maail­ma ing­li­se kee­lest eri­ne­valt. Tõlki­mi­ne ei ole sõna­de üksühe­ne vas­ta­vus­se pa­nek. Seepä­rast ei to­hiks taot­le­da, et ees­ti kee­les vas­taks iga­le ing­li­se, ve­ne või ka lä­ti kee­le sõna­le üks ja ai­nu­ke kin­del sõna või ter­min. Pal­ju­sid as­ju, mi­da ing­li­se keel ütleb ühe sõna­ga, saab ees­ti kee­les öel­da mit­me sõna­ga ja vas­tu­pi­di. Mõtle­mi­se ja kee­le vas­tas­ti­ku­ne mõju on olu­li­ne ka loo­dus­tea­dus­tes. Uku Ma­sing on osu­ta­nud, et Theo­dor Lipp­maa koos­lus­test läh­tuv tai­meühin­gu­te klas­si­fi­kat­sioon väl­jen­dab soo­me-ug­ri keel­te­le omast mõtte­vii­si nii, na­gu ees­ti keel klas­si­fit­see­rib met­satüüpe tea­tud ter­vi­ku alu­sel: män­nik, kaa­sik, kuu­sik, leht­mets, okas­mets ja se­ga­mets. Mit­mel pool on osu­ta­tud, et USA füüsi­ka­tea­du­se edu võti pei­tub im­mig­ran­ti­dest tead­las­tes, kes mõtle­vad eri keel­tes ning eri­ne­va mõis­te- ja ter­mi­nia­pa­ra­tuu­ri­ga.

Ees­ti kee­le ins­ti­tuut on vii­ma­sel paa­ril aas­tal üle vaa­da­nud ko­gu meie sõna­va­ra, et väl­ja an­da kir­ja­kee­le se­le­tussõna­raa­ma­tu uus lä­bi­vaa­da­tud ja ümber-töö­ta­tud trükk. Sealt on nä­ha ko­gu meie taa­si­se­seis­vu­sa­ja mo­nu­men­taal­ne kee­leuuen­dus. Mõel­gem näi­teks sel­le­le, mi­da võis Or­wel­li aas­tal 1984 tä­hen­da­da sõna ad­vo­kaat, fir­ma või geo­po­lii­ti­ka, või sel­le­le, ku­nas tu­li ees­ti keel­de sõna lõimu­ma rah­vus­su­he­te tä­hen­du­ses.

Aja­loo prügi­kas­ti on aga ka­du­mas kol­hoos­nik ja kom­mu­nist­lik noor. Kos­mo­nau­di ja ast­ro­nau­di kõrva­le on as­tu­nud tai­ko­naut.