Kuna ma olen maamees, elan ja maksan makse Kambja vallas, siis puudutab mind väga haldusreform. Mind teeb murelikuks, et riigiaparaadi, st eelkõige ministeeriumide ja ametite kokkutõmbamise asemel räägitakse vajadusest hoopis haiglate tugipersonal ära kaotada. Selline äraspidi kokkuhoid paneb südame kripeldama, et ega ometi haldusreformi taga ka selliseid plaane pole. Räägitakse küll ilusaid sõnu, et ainult suur on elujõuline ja ilus, aga selle varjus tahetakse midagi meile väga olulist ja omast ära kaotada.

Väikestes valdades teab iga vallavanem kõiki inimesi ja kõiki valla soppe, igat teed, mis inimesteni viib. Minu koduvald hööveldab ja pindab suvel kruusateid, talvel hoiab teed lumest puhtad. Kui mõni talv on lund vähem, saab suvel selle arvelt rohkem teid korda teha. Mul on tõsine hirm, et kui tulevad hiigelvallad, siis vallavanem tunneb ainult oma endise väikese valla teid ja inimesi. Lumerohkel talvel jäävad aga tulevase suure valla kaugemate nurkade elanikud lumevangi. Ja pole see enam kellegi asigi.

Kujutlegem korraks ette, et Eesti on üksainuke vald. Vallavanem istub Toompeal. Kui paljusid Eesti valla elanikke ta isiklikult tunneb? Kui paljud kruusased küla- ja metsavaheteed on talle tuttavad? Kuhu ta saadab suvel teehöövli ja talvel lumesaha? Kas kõik peavad Tallinnas arsti juures käima hakkama? Tartu kliinikud on selleks ajaks juba kinni, sest ilma tugipersonalita haiglad ei tööta.

Inimestel pole maal elamiseks palju vaja. Korras teed, mis on läbitavad igal aastaajal, elekter, kodust mõistlikul kaugusel poed, lasteaed, kool, kirik, surnuaed, perearst, võimalus linnas käia. Liinibuss ei pea igal kellajalt linna ja tagasi sõitma. Vahel peab vald ise bussi tellima ja oma elanikke sõidutama.

Kambja vald edeneb. Äsja avati uus suur toidupood, vanas toidupoes aga ehitustarvete kauplus. Ostjaid paistab jätkuvat. Ka kirik oli jõululaupäeva õhtul rahvast täis. Oleks väga kurb, kui haldusreformi järel inimesed lahkuksid linna või välismaale, poed paneksid oma uksed kinni ning järgmiste jõulude ajal peaks õpetaja kirikus teenistust paarile inimesele, kel polnud kuhugi minna. Seepärast tuleb haldusreformi tehes mitte üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata, vaid mõõta tuleb vähemalt tuhat korda.

Minus on alati aukartust tekitanud see, et inimesi elab igal pool. Pealinna poolt vaadates ka viimases kolkas. Aga seal, kus inimesed elavad, on nende kodu. Ja inimesed tahavad kodus olla õnnelikud ja kindlad homse päeva suhtes. Seni ei ole ei riigi- ega haldusreform inimestele kindlustunnet pakkuda suutnud. Kui seda ei ole, siis tulevad ka muud hirmud, et tulevad jälle võõraste hordid ja hävitavad ära kõik, mis meile on olnud kallis.

Irratsionaalselt ei suudeta eristada enam sedagi, et võõraid sisserändajaid oli meil iseseisvuse taastamise hetkel peaaegu pool elanikkonnast. Nüüd räägime, et võtame vastu pooltuhat pagulast. Me ei pane tähelegi, et oleme teinud tohutuid edusamme venelaste lõimimiseks meie ühiskonda. Aga kardame viitsadat pagulast, et nad hävitavad meie kultuuri. Aga mis kõige hullem, pagulased ei tahagi meie õuele tulla.


Äärmuslased on teinud sellest oma leivanumbri: seisame vastu valitsuse kavandatavale massiimmigratsioonile! Halenaljakas, seista vastu millelegi, mida ei ole olemas.

Aga siit tõstatub minu jaoks hoopis teine probleem. Meie valitsus ei ole suutnud oma rahvaga suhelda. Valitsuse jõud läheb pigem tühisele nääklemistele, et kas Juhan Parts saab Euroopasse või ei saa Euroopasse. Keelame alkoholi reklaamid ära, ei keela, keelame jne. Ja neist tühijuttudest saab valitsuse peamine meediasõnum rahvale.

Võib-olla ei ole valitsuse liikmetel piisavalt autoriteeti, et rahvaga suhelda. Aga ega see ei tulegi iseenesest. Selleks on vaja teha tööd ja rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Aga ainult sõnadest ei piisa. Nagu töö kiidab tegijat, nii tekitab hästi tehtud töö ka usaldust. Ootan väga, et valitsus ja selle liikmed suhtleksid rahvaga ausalt ja otsekoheselt. Ning mis peamine, õigel ajal. Praegu on valitsus lasknud enda asemel rääkida pigem äärmuslastel. Kui valitsus oma tööd ja suhtlusstiili ei paranda ning rahvale kindlustunnet tagasi ei anna, siis peab jõuluvana aasta pärast vitsakimbuga tulema. Kinkide jagamise asemel soeb ta siis ministreid ja kantslereid ja muidu kõrgeid riigiametnikke tukast.