Urmas Sutropi hinnang Ahto Lobjakale: Kas tõesti oleme rassistid, kes vihkavad iga viimast kui võõrast?
Meie ühiskond on lõhki. Ja see lõhe muutub iga päevaga üha suuremaks. Mõned haritlased veel loodavad, et dialoog ja üksteisemõistmine on võimalik. Avatud maailmavaatega inimesed diskuteerivad omavahel, neil on eriarvamusi, aga need on ületatavad. Suletud äärmusparempoolsed ja marurahvuslased on aga nagu ususekt, kus vastastikku köetakse üles viha ja hirmu. Aga dialoogi nende kahe maailmavaate vahel ei ole. Kuidas saakski dialoog toimuda. Üks pool kuulab ära teise hirmud, aga neid hirme ja võõraviha omaks ei võta. Teine pool ei taha aga midagi kuulda sellest, et kõik inimesed on võrdsed, et kõik religioonid on võrdsed.
Pigem kutsuvad nad looma ühisrinnet kõigi teistsuguste inimeste vastu. Kui vastata, et sellist rassistlikku ühisrinnet küll ei tule, siis võetakse viimases hädas appi argument, kas me siis loobume oma rahvusriigist. Nad on veendunud, et üksainuski pagulane veel ja meie rahvus ja riik on maamunalt kadunud. Ja üldse ei ole pagulased inimesed.
Ahto Lobjaka lugu „Pariis, Eesti“ on valus lugeda. See puudutab meid kõiki, aga erinevalt. Marurahvuslik ksenofoobia peab seda omade solvamiseks. Avatud mõtteviisiga inimesed aga tunnevad häbi selle pärast, missugused me oleme. Kas me oleme siis tõesti rassistid, kes vihkavad iga viimast kui võõrast?
Lobjakas arvamusloos on kaks üliolulist sõnumit.
Esiteks: pagulastel ja terrorismil ei ole mingit seost. Sõjapõgenikud põgenevadki sellise terrorismi eest, mis tapab valimatult ükskõik keda. Meie ülesanne on käituda inimestena ja neid aidata.
Teiseks: Prantsusmaa ei kuulutanud sõda islamile. Tegu ei ole tsivilisatsioonide kokkupõrkega. Maailm on ühinemas koalitsiooniks, et hävitada end islamiriigiks tituleeriv terroristlik ühendus, inglise keeles IS group.
Seda võitlus peavad kristlased ja moslemid käsikäes.