Urmas Varblane: maksutõus paneks kasvu kinni
•• Professor Urmas Varblane, eurole üleminekut, mis vahepeal oli küsimärgi all, peetakse taas päris reaalseks. Või kuidas teile tundub?
Selle aasta viimastel kuudel on kulud ja tulud riigieelarves tasakaalustunud ja septembrikuus tekkis esmakordselt hetk, kui laekus ligikaudu 800 miljonit rohkem kui kulutati. See annab lootust. Kriitiline küsimus on aga, kas rahandusministeerium suudab detsembris ära hoida selle riigiasutuste kulutamise, mis meil tavaliselt aasta lõpus on olnud.
•• Kõik märgid pole nii positiivsed. Euroopa Komisjon on viidanud, et 2010. aasta riigieelarvekava põhjal jäävad eurole ülemineku kriteeriumid siiski täitmata.
IMF-i ja Euroopa Komisjoni vaated 2010. aastale on küllaltki konservatiivsed. Nad ei usu eriti Eesti majanduskasvu taastumisse järgmisel aastal. Aga Eesti Panga prognoosid on sellised, et järgmine aasta võiks olla juba ilma languseta.
•• Kas IMF on liiga pessimistlik?
Nad vaatavad väga kaugelt ega näe detaile. Olen viimasel ajal käinud mööda Eesti ettevõtteid, teinud intervjuusid nende juhtidega ja märganud, et üldine meelestatus Eesti ettevõtetes on muutunud positiivsemaks. Praegu paistab, et leidub mitmeid näiteid ettevõtetest, kes hakkavad saama uuesti juurdepääsu maailmaturule. Hiljuti kuulsin ühelt majaehitusfirmalt, et nad saavad väga korraliku töö Taanis. Pärnus avas Wendre uue välivooditehase ja kui ma küsisin, kas nad suudavad Hiinaga konkureerida, siis ütlesid nad: aga loomulikult – ja põhjendasid seda väga veenvalt.
•• Kui suurt rolli eurole üleminek majanduse elavdamisel ikkagi mängib?
Eurole üleminek mängib päris olulist rolli.
•• Kas investorid otseselt ütlevad seda?
Seda ütlevad need välisinvestorid, kes on juba Eestis. Nemad räägivad, et neil on Skandinaavia riikides tuttavaid ettevõtjaid, kes ütlevad, et nad ei tule praegu Eestisse. Nad tahavad näha, mis siin kõigepealt juhtub. Nad tahavad näha, kas Eesti suudab eristuda selgelt ülejäänud Baltikumist. Ja kui me euroala kutse kätte saame, siis on positiivne eristumine selgelt olemas.
•• Millal euroga kaasnev ahhaa-efekt meile siis pärale võiks jõuda?
Ilmselt on kõige olulisem hetk, mil see otsus on Euroopa Liidu ja Euroopa Keskpanga tasemel tehtud. Kui see otsus saaks järgmise aasta suvel tehtud, siis oleks positiivne signaal juba antud.
•• IMF-i kriitika kohaselt on Eesti eelarvetasakaal saavutatud liiga suures osas ühekordsete meetmetega. Nende hinnangul oleks kasulik makse tõsta või kehtestada uusi. Pakutakse välja keskkonnamakse, mootorsõidukimaksu, käibemaksu tõstmist, soodustuste-erinevuste vähendamist. Mis teie sellest arvate?
Kogu maksusoovituste teema suhtes peaksime olema ettevaatlikud. Just selles mõttes, et enne on vaja kriisi põhjast välja tulla ja siis hakata maksusüsteemi muutma. Loomulikult tuleb arvutada, kas meie praegune maksubaas tagab avaliku sektori mõistliku tegutsemise. Nii IMF-i kui ka OECD kriitika kohaselt on Eestis maksubaas liiga kitsaks läinud ja peaks olema rohkem eri makse, siis ei oleks laekumine nii sõltuv tarbimistsüklitest. Üks võimalus oleks siin mitte tõsta tulumaksumäära, vaid vähendada soodustusi. See tähendaks, et kevaditi oleksid tulumaksutagastused tunduvalt väiksemad kui praegu. Näiteks tulumaksusoodustused eluasemelaenudelt – see küttis kinnisvarabuumi tagant. Kuid ajastus on tähtis. 2010. aasta jooksul peaks üritama vältida laiapõhjalist maksusüsteemi muutmist, mis maksukoormat tõstaks. Siis võib uue kasvu hoopis kinni panna. Praegu on tekkinud olukord, kus Eesti maksumäärad on kõige soodsamad Baltikumis.
•• IMF pakkus Eestile välja käibemaksumäära tõstmise.
Käibemaksu tõstmisega me sel suvel juba ju tegelesime. Tundub, et sellest ikkagi saadi tuge eelarve tuludele. Kuid järjekordset tõstmist ma siiski ei pooldaks. Tundub, et meie teaduskonnast maksude teemal enam sõna võtnud Viktor Trasbergi jutul, et me oleme liialt läinud tarbimise maksustamise peale, on oma mõte sees. Paratamatult peame ka mõtlema otsestele maksudele – nii tulumaksule kui ka mingil moel mootorsõidukimaksule jne.
Mängu tuleb kas või kohalike omavalitsuste teema – nende tulubaas jääb ikka väga nadiks.
Tõenäoliselt hakkab Eesti ühiskond tuleval aastal laia-põhjaliselt arutama, kuidas on võimalik hoida senist avalike teenuste taset – hariduses, tervishoius ja mujal – ning ühtlasi säilitada ettevõtlussektori rahvusvaheline konkurentsivõime. Kõik osapooled peavad midagi loovutama: näiteks üksikisikud kaotavad tulumaksusoodustusi, ettevõtjad maksavad madalat tulumaksu dividendidelt, lastetoetuste saamisel oleks taotlus-põhine süsteem jne. Loodetavasti hakkab valitsema arusaam, et maksuteema pole tabu, vaid kompromisside otsimise valdkond.
