Samas oli Vaba Euroopa Eesti toimetuse sulgemine ka ette aimatav – sellest räägiti päris mitu viimast aastat. Vaba Euroopa saated on ju mõeldud riikidesse, kus on probleeme demokraatia ja vaba sõnaga. Seetõttu jätkab raadiojaam uuel aastal saadete edastamist Serbiasse, Kosovosse, Montenegrosse, Bosniasse, Makedooniasse, Valgevenesse ja Ukrainasse, aga mitte EL-i ja NATO liikmeks saavasse Eestisse.

Vaba Euroopa Eesti toimetuse sulgemine näitab ka palju laiemat trendi – seda, et järeleaitamiste ja allahindluste tegemise aeg on meie jaoks läbi. Mõni aeg tagasi sain seda ise tunda, kui pidasin läbirääkimisi Saksa ajalehega Süddeutsche Zeitung, et osta neilt üks foto. Küsitav hind lõi tummaks, nagu ka selgitus, et täpselt sama hinnakiri kehtib Ameerika, Briti ja Prantsuse lehtedele. Hinda õnnestus alla saada alles siis, kui tõin argumendiks tiraaži, mis Euroopa mastaapides imepisike on.

Eesti ettevõtetele on allahindluste aeg enamasti ammu läbi saanud. Ka seni meie eeliseks olnud odav elekter ja kvalifitseeritud tööjõud hakkavad arenenud maailmale järele jõudma ja ükski majandusilma arvamusliider ei söanda enam välja tulla vahepeal korrutatud jutuga, et Eesti majanduse edu võti on allhange.

Äriilmas tabas viimasena teadmine allahindluste lõppemisest meelelahutusärimehi, kes Eestisse välisartiste vahendavad. Pikka aega tegid staarid uute turgude sissesöötmiseks Ida-Euroopa riikidele allahindlusi, aga viimastel aastatel enam mitte. Just see ja mitte niivõrd piletitele lisandunud käibemaks on põhjuseks, miks Michael Jacksoni ja Rolling Stonesi asemel käivad nüüd meie meelt lahutamas Deep Purple, Uriah Heep, Scorpions ja A-Ha.

Kolleeg Anvar Samost leiab, et kõige “hullemad” valgeks riigiks saamise tagajärjed ootavad meid ees keskkonnaga seotud kohustustega. Ehk kui Venemaa, Hiina või Valgevene võivad rahulikult oma keskkonda edasi reostada, peab Eesti investeerima puhastusseadmetesse ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse kümneid miljardeid. Kuid Toomas Hendrik Ilvest parafraseerides on see hind, mida peame maksma, et “me ei peaks enam kunagi vabandama, et me olemas oleme”.