URMET KOOK: Dolce Vita ehk magus elu
Umbes paarkümmend inimest seisis ringis ja kandis plakateid, millel avaldati protesti karusnaha kasutamise vastu rõivatööstuses. Pisut eemal piidles protestijaid vähemalt sama palju politseinikke, kes igaks juhuks olid kohale toonud ka trellitatud akendega bussi.
Tookord tundus see meeleavaldus mulle koomiline, nii et mõtlesin: näe, meil siin Maarjamaal protestitakse ikka märksa sisulisemate asjade nimel, olgu selleks siis pensionitõstmine, elektrihind või põllumajandustoetused. Et ega eesti inimene sellist komejanti küll kunagi tegema ei hakka. Imestasin ka, miks küll peab meeleavaldajaid jälgima nii palju politseinikke ja kas neil pole mujal tõesti midagi targemat teha.
Aga võta näpust, olin lihtsameelne. Möödunud nädalavahetusel erutas Eesti avalikkuse meeli taas kord geiparaad, mis sel korral kasvas kähmluseks. Terve suve oli ajakirjandus rääkinud politseiprefekti koerast ja enne seda kuude kaupa Ruhnu saarele eksinud mõmmikust. Loomadega seoses meenub veel, et mullu suvel korraldasid paar rohelist piketi, kui Peterburi tsirkus tuli karudega Eestisse. Siia ritta võiks lisada ka lõputud arutelud usuõpetuse, sookvootide jms üle, rääkimata sümbolite sõjast, olgu selle keskmes siis pronksmees või haakrist naiskaitseliitlase kõrvas.
Uus pereliige: Ruhnu karu
Aastat viis tagasi poleks enamik loetletud sündmusi muidugi uudisekünnist ületanud või kui ka oleks, siis pigem kurioosumina lühiuudiste veerus. Praegu sisustavad aga pronksmees ja Ruhnu mõmmik pärisosa meie igapäevaelust. Ilmselt pole kaugel ka aeg, mil hakkame ümber nn Aljosˇa jalutamist pidama meie politsei kõige olulisemaks tööks (nagu sakslased pidasid normaalseks karusnahavastase meeleavalduse turvamist).
Ega sellest kõigest maksa teha suuri järeldusi, samuti pole selle üle mõtet ka väga tänitada. Eesti elu on lihtsalt läinud viie või kümne aasta tagusega võrreldes sedavõrd paremaks, et inimestel on rohkem aega ja võimalusi tegelda argimurede kõrval ka sootuks teiste asjadega. Kes hakkab sotsiaalseks ettevõtjaks, kes looduskaitsjaks, kes homoseksuaaliks. Trendivärk, teate küll.
Heaoluühiskonnale omased (pseudo)teemad jõuavad õige pea ka poliitikasse, tegelikult on nad sinna juba jõudnudki. Üks poliitik võitleb jõmmidega, teine maskeerib end Itaalia turistiks ja teeb tutvust Tallinna taksondusega. Aga ennustan, et see on alles algus. Ning kui rohelised ei jõua riigikokku veel 2007. aastal, siis aastal 2011 teevad nad seda niikuinii.
Tõsi, lääne kogemus on näidanud, et heaolu sünnitab ka igasuguseid äärmuslasi. (Kuulsin hiljuti väidet, et Eestis pidavat toimuma parem- ja vasakäärmuslaste vahelised organiseeritud kaklused. Et mehed tulevat kokku ja pidavat näiteks linnahalli katusel suure löömingu.) Selle probleemiga peaksime juba tõsiselt arvestama – seda enam, et elame üha avatumas maailmas ning võtame osa vajalikest, kuid tundlikest sõjalistest missioonidest kaugel oma piiri taga.
