URMET KOOK: Ekspluateeritud eksperdid

Kui Rootsi popbänd The Cardigans maikuus Raadio 2 sünnipäeval esines, küsisid ajakirjanikud ja pahased internetihääled, miks bänd ei esita neid maailmakuulsaks teinud aastatetagust hitti “Lovefool”? Tegelikult oli see tobe küsimus, sest bänd tutvustas ju siin oma uut albumit. Aga tubli eestlane tahtis kuulata vana.

Täpselt sama fenomen vaatab meile meediast vastu iga päev, sh äsjasest valitsuskriisi kajastamisest. Tõde ja õigust kuulutavad meile poliitiliste tähtsündmuste puhul ühed ja samad näod – Rein Toomla, Juhan Kivirähk, Andrus Saar, Anu Toots. Muidugi, nii Kivirähki kui ka mitme teise pädevuses pole põhjust kahelda. Häda on hoopis selles, et iga eksperdi puhul tead artiklit lugematagi, milleni ta lõpuks välja jõuab.

Samast fenomenist kirjutas oma raamatus Barbi Pilvre, keda surutakse naisõigusluse kehandiks. Ehk kui järjekordne toimetus tuleb kord aastas mõttele, et aeg on küps kirjutada lugu naiste osakaalust poliitikas, valitakse automaatselt Barbi telefoninumber. Barbi puhul ei oodata, et ta midagi uut ja huvitavat ütleks, vaid et ta kinnitaks seda, mis käsiloleva loo formaati sobib ehk räägiks oma vana loo uuesti ära. Vastumeelselt ta seda teebki, aga tasuks valatakse ta hiljem internetis sõnasopaga üle stiilis, et “jälle sa ajad oma võrdõiguslikkuse jura!”.

Andrus Kivirähk kurtis, et kui telesse tuleb “Monty Python”, helistatakse automaatselt talle ning esitatakse üks ja sama küsimus: miks eesti ja inglise huumor sarnanevad? Või teine küsimus, millele Andrusel veelgi sagedamini vastata tuleb: “No ütle, mida sellest asjast arvab Ivan Orav?” Ehk ikka ja jälle oodatakse, et ta oma vana plaadi peale paneks.

Tegelikult võib iga ala puhul välja tuua eksperdid, keda meedia tüütuseni ekspluateerib. Kui on vaja psühholoogi kommentaari, helistatakse Voldemar Kolgale; kui ema kommentaari, Kaja Pinole; kui seksikommentaari, Kati Murutarile; kui eetilist hinnangut avalikule sektorile, Ivar Tallole; kui on vaja hinnata konfliktset juhtumit meedias, Tarmu Tammerkile; kui vaja panna Venemaale litakas, Mart Helmele; ilmajutu puhul Ain Kallisele jne.

Ma ühelt poolt mõistan, miks seda tehakse: nendelt inimestelt kommentaari saamine tagab vastuse autoriteetsuse ja – mis meedias oluline – kiiruse. Ometigi on üha enam neid, kes nurisevad kujunenud olukorra üle. Rahulolematud on isegi need, kes ühes või teises valdkonnas on endale eksperdimonopoli teeninud.

Äkki muudaks suhtumist! Et ei peaks kuulama rikkis plaati, mis ühte ja sama kohta uuesti ja uuesti mängib. Hakatuseks võiks Barbi Pilvre ja Mart Helme vahetada kohad – Barbi kirjutaks Venemaast ja Mart naisõiguslusest. Või Ivar Tallo seksist ja Kati Murutar avalikust sektorist, Rein Toomla ilmast ja Ain Kallis poliitikast jne. Elu oleks palju huvitavam!