URMET KOOK: Provokatsioonide ohvrid
Ajalehtede internetikülgedele ja -portaalidesse jõudes tekitas sõnum hulga kommentaare ja paksu pahameelt.
“Elagu Moskva ja Brüssel! Me peaks korraldama uue EL-i hääletuse!”, “Vennasrahvuste kooselu möla olid punaraamatud täis, ainult et üks rahvus oli teistest vennalikum”, “Türgi keel teiseks riigikeeleks Saksamaal!”, “Sellist madu me oma rinnal soojendasime” jne. Pahameelt kui palju.
Ausalt öeldes kõlas see uudis nii kahtlaselt kui ka tuttavlikult. Helistasin BNS-i toimetajale, kelle telefoninumber uudise all oli. Ta ütles, et uudise saatis talle Moskva korrespondent, kes pole toimetuse liige, vaid vabakutseline, ja et juba Moskvast saadetud loos polnud Verheugeni otsetsitaati, vaid parafraas. Toimetaja tunnistas, et oli ka ise nii uudise pealkirjast kui ka juhtlõigust üllatunud, ometigi leidis see kohe avaldamist.
Rääkisin kahtlustest ka Päevalehe kolleegidele ja palusin neil uudist lehte mitte panna, kui just rahvusvahelistest agentuuridest sellele hiljem selget kinnitust ei tule. Ei tulnud, aga oh üllatust!, ühel hetkel õhtul kadus uudis BNS-i koduleheküljelt! Ja seda ilma mingite selgitusteta, kuigi raadiojaamad olid sõnumit juba tunde kedrata jõudnud.
Ilmselt samadest kahtlustest johtuvalt ei pannud uudist lehte ei Äripäev ega SL Õhtuleht. Ainsana tegi seda Postimees. Siinkohal võiks ju punkti panna, sest ajakirjanike halvast keeleoskusest või vähesest allikakriitikast sündinud tühilugusid on ilmunud varemgi ja ilmub kahjuks ka edaspidi. Aga mainisin loo algul, et üks põhjus, miks kahtluseuss tekkis, oli uudise tuttavlikkus. Ja mitte sisu, vaid vormi mõttes, kuidas see meieni jõudis.
Nimelt on Vene propaganda aastaid viljelenud Balti riikide suhtes kindla suunaga infooperatsioone. Säärane operatsioon, mis muide on sarnane reklaami tegemise põhimõtetega, koosneb kolmest etapist: esiteks tähelepanu tõmbamine, teiseks pinge kruvimine, kolmandaks üritatakse näidata, kuidas just soovitav tegevus pinge lahendaks. Ehk mitteametlikult käiakse välja erutav sõnum. Kohalik meedia nopib selle üles, kütab üles nii rahva kui ka poliitikud ning kui viimased nõuavad Venemaalt aru, laiutab Moskva käsi – meie pole midagi öelnud, te ise ju kirjutasite!
Vahepeal on kohalikus meedias ja poliitikute ringis puhkenud skandaali üles korjanud nii välissaatkonnad kui ka rahvusvahelised uudisteagentuurid, maininud seda raportites ja kirjutanud uudiseid. Ja see oligi kogu provokatsiooni eesmärk. Negatiivne foon on loodud ja katsu sa nüüd midagi õiendada. Et aga säärased provokatsioonid pole harvad, on seda kummastavam, et ikka ja jälle neelavad ajakirjanikud ja poliitikud selle konksu alla.
