Nende kõrval kõlab aga rida asjalikke kriitilisi küsimusi ja vähemalt osalt põhjendatud hirme, mille ümber tekkinud arutelu võib juba enne reedetki Minu Eesti esimeseks õnnestumiseks lugeda.
Skeptikute seas joonistub välja kaks rühma. Esimese esindajaid tunneme kõik – nende mõtteid saab sageli lugeda arvamuskülgedelt, kuulda vestlussaadetes või uudistes. Nad on arukad ja asjalikud, ühiskondliku närviga mehed ja naised, kes end teostanud meedias, äris või avaliku võimu juures.
Kodanikualgatus, kui see väljub traditsiooniliste ühistegevuste, toredate kohalike initsiatiivide või heategevuse piiridest, muudab neid loomuldasa pigem ettevaatlikuks. See on lihtsalt kuidagi... kirju, teistmoodi, ettearvamatu.

Kas riik kukub?
Eestis on ju niigi võimalik oma heade ideedega välja tulla, milleks veel sellised mõttetalgud? küsivad nad.
Tõsi, esindusdemokraatia toimib meil oma võimaluste piires normaalselt juba pea paarkümmend aastat. Osalusdemokraatia seis on nadim, ent selgelt edeneb seegi. 1. mai mõttetalgud polegi aga millegi asendamiseks, vaid lisaks.
Ses mõttes ei erine reedel mõttekodades toimuv mistahes muust aru- ja plaanipidamisest, juhtugu see koosolekul, saunas, külavahel või Keskpäevatunni stuudios. Siiski: mõttekodades kasutatav avatud ruumi meetod annab igaühele võimaluse keskenduda just sellele, mis talle enim korda läheb, ning tagab, et keegi teisi „surnuks“ ei räägi.
Olulisim vahe on mastaabis: samal päeval tegeleb sarnaste küsimustega palju suurem hulk inimesi, igaühel omad kogemused ja teadmised teemast, mis võimaldab eri ideedel üksteist täiendada. Selmet oodata, millal me muidu ükskord kokku juhtume, on reedel võimalus see arutelu nüüd ja kohe ette võtta.

Tühi ulgumine ja hala
Ennegi kuuldud neid mõtteid, mis lugejakirjades või vabas mikrofonis kostavad, jätkavad meie skeptikud – kokkuvõttes tõuseb neist ebarealistlikest ideedest üksnes pettumust ja meelepaha.
See on üsna põhjendatud, kuid samas selline hirm, mis ei paku mingit lahendust.
Minu Eesti korraldajad ja talgujuhid on selle vastu valmistunud, kutsudes osalejaid esmajoones keskenduma asjadele, mida nad ise koos oma kaaslastega suudavad ära teha. „Räägime äraks“ või „Teeme pläraks“ pole tõesti suuremat mõtet kokku tulla.
See ei tähenda samas enese piiramist üksnes bussiooteputkade värvimise või kiigeplatside riisumisega. Eestis on juba piisavalt kodanikualgatusi, mis oluliselt ühiskonda mõjutanud – olgu näiteks siis Maarja küla või Heateo Sihtasutus, Eestimaa Looduse Fond või Noored Kooli. Kõik need on sündinud, kui ühist huvi jagavad inimesed hakkasid koos otsima uusi ja paremaid lahendusi.
Ent kuuldes alatasa, kui suur nappus on headest ideedest, ei usu ma ka, et pikalt jääksid ripakile need säravad mõttesähvatused, millele 1. mail veel realistlikku tegevusplaani ei sünni. Töö saab jätkuda ka pärast reedet – abiks internet, analüütikute ja teiste huviliste nõuanded, peamiseks tagatiseks aga autorite endi huvi.

Milleks mõelda? Teeme!
Ja ikkagi – koosolekuid on niigi palju, tunneb osa skeptikuid kätes sügelust. Miks ei saa tänavu prügi koristada?
Saab! Saab koristada, ehitada, kasvõi lähikonna vanainimeste ahjupuid lõhkuda – mida iganes leitakse, et teha on vaja. Alustada võib kohe pärast talguid või siis järgmisel päeval, pikk nädalavahetus ju kohe käepärast. Kui selge plaan, mida teha, ning inimesed olemas, siis ega ilmtingimata peagi mõttekotta minema – mõtlemine on sel juhul järelikult juba ära tehtud. Aga ega üks välista ka teist.
Vajalik kohalik tegu võib muidugi olla hoopis pikaajalisem. Paljudes paikades on mureks poe, kooli või postkontori sulgemine. Praktiline lahendus võib olla kokkulepe, kuidas kohalike autoomanike abil saavad ka teistel vajalikud käigud tehtud. Pole mingit kahtlust, et niisugustes küsimustes leitakse parimad lahendused kohapeal, mitte mõne riigiasutuse peakontoris.

Köögitüdrukud tüüri juures
Saame tuttavaks teise skeptikute rühmaga. Samuti valdavalt arukad ja asjalikud inimesed, ent erinevalt esimestest ametipositsioonide ja akadeemiliste tiitliteta, kelle nime teatakse vaid oma tutvuskonnas.
Siin lähevad kahe rühma argumendid omavahel risti. Kui esimesed pelgavad lasta niisuguseid inimesi oluliste arutelude juurde – muigamisi viidatakse ehk Marxilegi, et kas siis nüüd juhivad köögitüdrukud riiki –, siis needsamad „köögitüdrukud“ ise ei kibele sugugi osalema. Mida mina nüüd ikka tean või mis minust sõltub, pomisevad nad.
Mõlemat rühma iseloomustab eksperdi-usk: kui meil on probleem, tuleb leida õige ekspert. Ekspert – see tähendab läbitud koole, loetud raamatuid, väisatud konverentse ja muud sellist. Väliselt tunneme ta ära lipsu ja ülikonna järgi.
Kes aga on see õige ekspert ja kes see über-ekspert, kes ta ära tunneb? Pealegi, elu näitab, et eksperdid eksivad samuti. Nagu kõik teised inimesed, on ka nemad mõjutatud oma väärtushinnangutest, suudavad vallata üksnes osa maailmas olemas olevast teadmisest.
Enamgi veel – on terve rida tulevikuga seotud küsimusi, mille puhul keegi ei saa teistest kindlamalt väita, et teab, mis juhtub. Selles olukorras on mõistlik koguda erinevat infot ning kui küsimus puudutab kellegi elu-olu (nagu enamik avalikke debatte), siis suudavad väärtuslikku infot anda needsamad inimesed ise.
Eeldusel, et osalejaid on piisavalt palju ning tagatud vaba võimalus oma arvamust avaldada, jäävad kurioosumid marginaalseteks ning joonistub välja ühine huvi.
See ei tähenda, et eksperte selle sõna tavatähenduses enam vaja pole. Nagu Minu Eesti ei hakka asendama esindusdemokraatiat, ei anta kogupauku ka nende pihta. Vastupidi, mõttetalgute üks suuremaid tugevusi on, et neis saavad kokku nii eksperdid kui ka vahetu praktilise kogemusega nö. tavakodanikud.

Palume täpset plaani!
Ikkagi on segane, kuidas see kõik toimuma hakkab, mis pärast 1. maid juhtub ja... noh, üleüldse, kostavad skeptikud.
Aga nii on uute asjadega tihti. Jah, seniste kogemuste põhjal on suur tõenäosus, et avatud ruumi meetodil toimuvates aruteludes tuvastatakse ühised probleemid, leitakse lahendused ja tekivad tiimid nende elluviimiseks. Jah, on teada, et hulk analüütikuid on valmis 1. mail sündivaid ideid edasi analüüsima, sarnaseid algatusi kokku viima ja elluviimisele kaasa aitama.
Ent kuidas täpselt see kõik toimub, ei tea ilmselt keegi – nagu muide ei teatud ka mulluste prügitalgute eel. Ning nii, nagu Teeme ära korraldajad ei saa jääda aastast-aastasse näpuga näitama, kus prügi asub ja mis päeval täpselt keegi seda koristama peaks, nii sõltub ka mõttetalgute pikaajaline tulemus osalejate endi aktiivsusest ja tahtest edasi tegutseda.
Võib-olla selgub, et praegu suudame pigem koos laulda, prügi koristada ja muid lihtsamaid töid teha, kuid suuremateks asjadeks pole me veel valmis. Ka siis pole mõtet nutta, vaid ikka edasi töötada. Aga vähemalt mina tunnen tahtmist vastupidist tõestada.
Mõttekojas, kuhu olen registreerunud, on veel mõned mu sõbrad, mõned kolleegid, mõned inimesed, kelle mõtteid olen seni huviga meedia vahendusel jälginud – ja terve rida inimesi, kellest ma praegu midagi ei tea. Kuid ma tean, et meil on ühiseid huvisid ja tahet lahendusi leida, ja seepärast ootan kohtumist. Lõppeks on nad ju minu inimesed, minu rahvas, mu seltskond.