URMO KÜBAR: Vaba päev vabatahtlikuks tööks
Kaheksa kuud hiljem oli sellest viie inimese suveõhtusest koosistumisest saanud Eesti viimaste aastate, kui mitte kogu iseseisvusaja suurim kodanikualgatus “Teeme ära!”.
Ida-Virumaal Puhatus oodatakse vabatahtlikke praegu kustutustöödele appi. Hiljuti kastsid kümned vabatahtlikud kõrvuti päästetöötajatega ööd ja päevad Vihterpalu suitsevat metsaalust, hoidmaks ära tulekahju taaspuhkemist. 2006. aasta jaanuaris sai kiire reageerimine Loode-Eesti naftareostusele võimalikuks üksnes tänu Eestimaa Looduse Fondi organiseeritud sadadele vabatahtlikele, kes koristasid randa uhutud naftat ja pesid määrdunud linde juba siis, kui riigi esindajad alles olukorraga tutvuma jõudsid. Need ja kümned teised näited veenavad, et vabatahtlik töö – ehk rahalise tasuta tehtav töö väljaspool oma pere- või sõpruskonda – juurdub Eestis üha tugevamalt ning annab häid tulemusi.
Kuid mõelgem veel algatusele “Teeme ära!”. 50 000 osalejat on võimas hulk, ent näiteks viimastel riigikogu valimistel hääletanuid oli kümme korda rohkem. Väikest valimisaktiivsust mõistame ohuna Eesti demokraatiale – aga nappi valmisolekut ühiskondlike probleemide lahendamises käed külge lüüa?
Üks võimalus vabatahtliku tegevuse hoogustamiseks on anda tööl käivatele inimestele aastas seadusega üks-kaks vaba päeva lisaks, et nad saaks mõne kodanikuühenduse juures töötada või “Teeme ära!” laadsetes aktsioonides osaleda. Kui teeks õige järgmiseks selle ära?
Selliseid näiteid on seadustes juba olemas: nii on tööandja kohustatud andma tasustatud lisapuhkust hariduse omandamiseks, doonoriks käimiseks, mitmeid võimalusi on lapsevanematele, et nad saaks oma perega rohkem koos olla. Kõige selle taga on arusaam, et need tegevused on ühiskonnale kasulikud ja väärivad seetõttu toetamist – ning sama kehtib ka vabatahtliku töö kohta.
Miljard teenitakse tagasi
Kindlasti ei ole vabatahtlik töö üksnes tulekahjude kustutamine, olgu siis otseses või kaudses mõttes. Eestis tegutseb tuhandeid kodanikuühendusi, kes töötavad iga päev kohalike või ühiskondlike probleemide lahendamise nimel. Sellele aitab oluliselt kaasa, kui nad saavad juristidelt nõu õigusküsimustes, IT-inimestelt arvutiasjades, juhtimisspetsialistidelt strateegilises planeerimises, PR-töötajatelt kommunikatsiooni korraldamises, finantsasjatundjatelt rahaasjade ajamises, ametnikelt avaliku sektoriga suhtlemises jne. Ning seda mitte üksnes hoogtööpäevade korras, vaid regulaarselt. Uskuge, enamiku probleemide puhul on sellisest abist rohkem kasu kui jõulude ajal tehtavast annetusest.
Eesti rohkem kui 600 000 tööl käiva inimese puhul tähendaks kas või üks vabatahtliku töö päev üle viie miljoni lisatöötunni selliste probleemide lahendamiseks nagu HIV vältimine, turvalisus, rahvatervis, lõimumine, nõrgemate ühiskonnaliikmete õiguste kaitse jm. Need tunnid ei ole millegi arvelt röövitud, sest nagu näitavad uuringutulemused, on vabatahtlikku tööd tegevad inimesed ka oma põhitööl tulemuslikumad – vabatahtlik töö annab kasulikke teadmisi ja kogemusi, uusi tutvusi, ideid ja innustust, sellised inimesed on rõõmsamad ja tervemad.
Nii ei ole siin argumendiks ka see, et ühe tööpäeva vabaks andmine läheb Eesti majandusele maksma laias laastus miljardi. Vabatahtliku töö päev ei oleks puhkepäev, vaid teistsugune tööpäev, mille lisaväärtus on eeldatavasti tavalise omast suuremgi. Eriti kui mõelda, et kes on kord vabatahtliku töö maigu kätte saanud, teeb seda suure tõenäosusega ka edasi ning nõnda võib nii mõnigi muidu telerivaatamiseks kulunud õhtutund edaspidi ühiskonnale ja tegijale märksa kasulikumalt veedetud saada.
Vabad päevad sellise tegevuse jaoks ei muudaks vabatahtlikkuse olemust – endiselt jääks see soovijatele vabast tahtest rahalise tasuta tehtavaks tööks, küll aga loodaks selleks soodsamad tingimused. Nagu lapsi ei saa keegi selle pärast, et mõned päevad pikemalt puhata, annaks ka vabatahtliku töö päeva võimaldamine eelkõige signaali, et selline tegevus on väärtustatud ja normaalne.
Miljonid lisatunnid aju- ja kätetööd ühiste probleemide lahendamiseks, aktiivsed, targad, terved ja õnnelikud inimesed kõlab eesmärgina, mille poole püüelda. “Teeme ära!”, Vihterpalu ja naftareostuse koristamine näitavad, et ühiskondlik arusaam vabatahtlikust tööst ja valmisolek selleks on tekkinud ning nüüd on aeg riigipoolseks sammuks, et saavutada arenguhüpe. Nii pole sugugi võimatu, et “Teeme ära 2011!” on Eesti inimestele sama loomulik kui paar kuud varem toimuvad parlamendivalimised.
