Kus, millal, kuidas peab muutuma, ei tea mitte keegi. Õhus on märgid, mida igas kultuuriruumis ja sotsiaalses grupis loetakse egoistlikult ja erinevalt. Vaikne rahulolematus loksub juba üle valu- ja taluvusläve.

Eestis peab murduma poliitikute visadus rahva lollitamisel. Inimesed on sellest väsinud. Massi ja labase valijana käsitletav inimene on tulnud juba tänavatele. Eestlane ja tänaval?! Tänavale ei tuldud masuaja haripunktis, vaid hetkel, mil alandamisest sai villand.

Kõrini on PR-sõnumite ja retooriliste lausetega avaliku arvamuse painutamisest. Kui ETV aastalõpuintervjuus küsib saatejuht Andrus Ansipilt, kas aasta oli raske, alustab valitsusjuht juttu, et väga paljud inimesed on tulnud teda kiitma ja tänama... Seda ju ei küsitud! Möödavastamine oli märgiline ja iseloomulik Reformierakonna viimaste aastate käitumisele. Ansipist on saanud uue aja Edgar Savisaar, kes vastas samuti nii, nagu ise tahtis. Aga neil hetkedel ei vastata küsijale, vaid rahvale. Inimesed on väsinud sellisest stiilist. Midagi peab poliitmeeste ja -naiste rahva meelsuse mõistmises murduma. Nii narri ja alandatuna, nagu 2012. aastal valitsusliidu käitumist vaadates, pole end juba ammu tuntud.

Murduma peab lõputu alternatiivse poliitika, poliitikute ja esinduskogu otsimine. See hüsteeria pisendab iga seadusliku esinduskogu niigi tümaks pekstud mainet.

Kuidas siis üks kodanik peab käituma? Minema barrikaadidele? Ootama järgmisi valimisi? Lahkuma Soome elama? Demokraatiast midagi etemat meil pole ja karjuda keset sügist, et vaja on „erakorralisi valimisi” või „alternatiivset institutsiooni”, on küll oma pingutuselt võrdne aasta PR-teoga, aga seda reaalse sisuga täita on võimatu.

Hartade ja vabakondadega liitumine on vormilt isamaaline, täpselt sama romantiline nagu 1980-ndate lõpus. Siis me teadsime, mis on unistatud eesmärk. Aga täna? Pärast Res Publica ja roheliste tulemist ja langemist ei tohiks meil olla liiga palju julgust loota, et uus jõud tuleb ja päästab. Kelle käes on pangakonto võti, et rahastada uue, süütu, aatelise, tänapäevase ja moodsat ärkamisaega esindava erakonna ülesehitamist? Seda võtit ei ole. On jõud, et praegust nomenklatuuri halastamatult kritiseerida. Enamaks pole rammu ja vist ka rahva mandaati.

Uue jõu esinumber

Ja kes üldse oleks uue jõu esinumber, kel jaguks krediiti ja karismat nagu Savisaarel 1980-ndatel ja Mart Laaril 1990-ndatel? Indrek Tarandi ja Allar Jõksi nime palun mitte pakkuda.

Jääkambris rääkides ja jääkambri vilju kasvatades peame tegema vahet ühel olulisel asjaolul – sulimentaliteediga või paari loetud raamatut pimesi uskuvad noorpoliitikud, kes pole elus „päris tööd” teinud, ei moodusta praeguse võimuhierarhia enamust. Siiski, ja mitte vähe, on ka neid, kes (tõenäoliselt) pingutavadki, et Eesti ja eestlased kestaks ja areneks.

Aga murduma peab veel mitu asja.

Murduma peab formaalsuse ning vastutamatuse pealetung riigis, omavalitsustes ja võimuliidule kuuluvates (riiklikes) ettevõtetes.

Olles Estonian Airi ellujäämise suur fänn, ei saa ma jätta küsimata miks ei vastuta keegi Estonian Airi hiigelkahjumi eest? On ju ebaloomulik, et umbes 50 miljonit eurot tehti „uue strateegiaga” kahjumit, aga pärast selle ebaõnnestumist ei võtnud keegi vastutust. Me oleme häiritud 500-eurosest altkäemaksukahtlusest, aga vanas rahas ligi miljardi kulutamine jääb igasuguse karistuseta. Keegi isegi ei ürita viga otsida.

Minister ja rahvusliku lennuettevõtte nõukogu peavad vastutama. Lepime kokku, et nõukogu tagasiastumine on vastutuse mängimine! Kui keegi ei vastuta, siis pole nõukogu ju vaja. Kes küll murraks ükskõiksuse, mis valitseb episoodiliselt kõikjal avaliku otsustamise ja raha tasandil?

Murduma peab ka see, et Eesti inimesi alahinnatakse! Riik alahindas oma rolli elektripaketi valimisel inimesi aidata ja Tallinna linn (loe: Keskerakond) eelistas reklaamida oma tublisid linnajuhte, aga ei kutsunud inimesi üles end linnakodanikuks registreerima.

Kas moodsal ajal, mil rahvad ja rahvused, usud ja usundid segunevad, saab solidaarsust murda? Solidaarsust on mitmesugust. Näiteks solidaarsus kohalikus ravikindlustuses; solidaarsus euro ja euromaade päästmisel; solidaarsus Afganistani puhastamisel terroristidest ja narkoparunitest. Ma ei ole kindel, et me tahame olla Kreeka, Itaalia ja teiste raiskajatega solidaarsed. Kui meil on raske, loovutame heal juhul osakese palgast, halvemal juhul võetakse meilt töökoht. Me ei taju, et keegi meid aitaks. Me tajume vajadust olla iga hinna eest solidaarsed. See on raske, eriti kui vaadata „Jõulutunnelit” ja kuulata, kuidas riik ei suuda koduseid abivajajaid aidata.

Uksele koputab aga uutmoodi solidaarsus – see on SDE nõudlik koputus, et neid võimu juurde lastaks. Nemad tahaksid jagada solidaarselt seda, mida aastaid on Maarjamaal säästetud. See murdumine (SDE vs. Reformierakond) on uuel aastal Eestis oodatuim ja kardetuim. Kuigi ma ei ole kindel, et oleme nii rikkad, et anda riigivalitsemine sotsidele. Ja täpsemalt siis kellele...?

Ukse ees on teinegi kodune murdmine. Kes julgeb avada väikese rahvusriigi piirid võõramaalastele, sest arvestades meie rahvastikku, ei suuda me kõiki vajalikke töid enam ise ära teha. Sellest järgmine samm puudutab pensione. Et tulevikus üldse pensioni saada, tuleb meie sotsiaalkindlustussüsteem uueks keerata.

Murduma peab ka uue aja oligarhia ja nomenklatuur. Iga erakond usaldab samu ettevõtjaid, kes kavalalt ja alalhoidlikult on parlamendierakondadele raha andnud. Vastuteeneks, mida loomulikult eitatakse, saadakse koht suurettevõtete nõukogus ja mis veel olulisem – saadakse helistamis- ja nõudmisõigus ministritega. Noored ettevõtjad, kes rajavad teed ja tulevikku oma ajudega, on kõrvale lükatud „suurest” mängust riigile kuuluvates ettevõtetes ja organisatsioonides ning nende hea käekäigu üle otsustamisel. Eksperiment rikkumata mõttelaadi toomisega haigekassa nõukogusse näitas vaid riigi nõrkust.

Murduma peab Euroopa ja murdumas on USA. Mõlemad on kontrollimatult üle võimete elanud ning nüüd püüavad kõhtu sisse tõmmata. Meie saame seda kõike vaid lähedalt vaadata ja rahustada end teadmisega, et oleme samuti n-ö otsustajate seas. See lõhnab natuke nagu enesepettus, aga seda rolli meil murda ei õnnestu.

Meile on eluliselt vajalik, et maailm oleks rahulik ja loogiline. Siis ei pea Eesti võtma vastumeelseid poose, murdes avalikku arvamust ja talupojamõistusega kaasnevat.Head uut aastat!Kolm mõtet1 On olemas jõud, et praegust nomenklatuuri kritiseerida. Enamaks pole rammu.

2 Ansipist on saanud uue aja Edgar Savisaar, kes vastas samuti nii, nagu ise tahtis.

3 Ma ei ole kindel, et oleme nii rikkad, et anda riigivalitsemine sotsidele.