Õhk on kuulujuttudest, soovunelmatest, hirmudest ja lootustest paks. Enim on hirmul Reformierakond, sest nende lõputu võimul püsimine ning eneseimetlus on kõik surmani ära tüüdanud. Et Eesti senises majanduslikus edus on neil väga suur roll, ei huvita hetkel mitte kedagi.

Ratase esimeheks saamist ja IRLI ning SDE veiderdamist riigiettevõtete nõukogudega poleks keegi nii kirglikult oodanud ega kajastanud, kui olukord Rõivase võimult tõukamiseks ei oleks Toompeal küps. Revolutsiooniks on vaja tingimusi ja avalikku ootust ning selle fooni on Reformierakonna partnerid nädalase kampaaniaga ka tekitatud. Liiga osavalt seda muidugi ei tehtud.

Ratase valimine polnud finaal, vaid vahepeatus. Aga finiširuudustikust ja finaalist on kõigil erinev arusaamine.

Tõenäoliselt on Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski Ratast juba õnnitlenud, isegi Rõivas saatis talle avaliku õnnituse, küllap ka isikliku sms-i. Detailid loevad.

Juba sosistatakse, et juba homme kohtuvad Kesk- ja Reformierakond, kuid pigem on see kuulujutt.

Palju huvitavam on see, et kas nurka sururud Reformierakond teeb ise murrangulise käigu ning lükkab "väiksed Peetrid" võimult kõrvale ja asub Keskerakonnaga diili tegema. Tõsi, valitsusjuhiks peaks sel juhul saama Ratas, sest muul juhul pole Keskerakonnal mõtet allaheitlikult Reformierakonna kaissu minna.

Tänane päev on seni kahe suure partei vahel vastuolusid vaid kasvatanud.

Eesseisev öö ja pühapäev paistavad poliitikutele töistena, enne esmaspäeva peab olema selgus majas. Igaks juhuks kordan: SDE ja IRLi tuuseldamine riigiettevõtete nõukogus ei olnud sisuline mure, see oli eelkõige teater, riigimehelikkuse näitlemine ning positsioonide tugevdamine enne uut kosjaskäimisrallit.

Aga mõttemänguga tormata ei maksa. Ratase võidupidu ei kesta kaua - ta peab fraktsioonis saama selgeks valgete ning mustade jõudude vahekorra, ta peab asuma võitlusse Edgar Savisaare poliitilise metsavendlusega, ta peab Ühtse Venemaaga lepingu tükkideks rebima, ta peab oma poliitilised seisukohad ja eelkõige lahendused Eesti elu lahendamiseks lauale panema.

Retoorikaga majandust ei kasvata ja julgeolekut ei süvenda.

Aga ka arrogantsi ja riigimehelikkuse matkimisega Eesti elu ei parane.