Urmo Soonvald: Kuidas (eks)peaministrikandidaat tulevasi sulisid ametis hoiab
Ja enam polegi sel suurt vahet, sest ta on endalegi märkamatult loonud pretsedendi, mida Eesti avalikkus järgmised aastad kannatlikult taluma peab.
Nimelt, kui justiitsminister – aususe ja läbipaistvuse tootja ning etalon – ränkade süüdistuste tõttu kas või ajutiselt oma ametist tagasi ei astu, ei tee seda kindlasti ka kümned teised riigi- ja omavalitsusametnikud või riigiettevõtete juhid, kui selgub, et neid kahtlustatakse kummalistes kokkulepetes, pillamises, omavolilistes lubadustes, võltsimises. Nad saavad alati viidata, et justiitsminister ei peatanud oma ametit isegi siis, kui teda kahtlustati musta raha erakonnakassasse suunamises ning seega meie – väiksemad vennad – ei pea end üldse liigutama.
Michali võitlus iseendaga
Nii saavad seni õhkõrnal jääl piruette teinud ja jokk-loogikat viljelenud erineva astme ametnikud endale loosungi, mida lehvitades on neil õigus. Justiitsminister loob endalegi märkamatult rada, kuhu on oht rivistuda neil, kelle näpud on koos võõra moosiga.
Muidugi võib olla erandeid nende näol, kel südametunnistus õiges kohas ja kes ei taha isiklikku piina kogu ühiskonnale võimendada.
Kusjuures Michali süüdistajaks/kahtlustajaks polnud ju kallutatud meedia ega poliitilised konkurendid – kahtlustajaks oli enda erakonna musterliige, keda on hoitud aastaid parlamendis ja palgatööl erakonna büroos, kellest on koolitatud mitmete teemade eestkõneleja ning kelle jaoks on riigieelarvest kanditud kamaluga raha, et ta saaks head palka nautides „tegeleda” inimõigustega.
Võimalik, et Michal pidas ja peab oma elu kõige raskemat võitlust – see on võitlus iseendaga. Võimalik, et sisimas ta olekski nõus ametist loobuma, ent ta mõistab, et tagasiastumisega kaasneks doominoefekt. Seda saaks tõlgendada kui enda süüdi tunnistamist, seega tuleks valitsust remontida ning ta annaks käest selle, mida ta ise on seni teiste „riigimeestega” loonud: organisatsiooni, mis valitseb riigi kõiki olulisemaid struktuure ja jõukeskuseid.
Ma kardan, et Michal ei mõtlegi sellele, millise jalajälje ta enda käitumine (loe: jätkamine) jätab Eesti ühiskonna läbipaistvusele. Reformierakonna löödud trumm on vana ja kulunud – nende silmad ei näe oma koduaiast kaugemale. Nad ei väsi kuulutamast, et nad on ainuõiged. Nad ei märka, et nende inimeste hulk, kel pole enam poliitilist eelistust, vaid kasvab.
Michali praeguses ametis jätkamisel on veel mitu tähendust. Erakonna võimul püsimine sõltub üha enam IRL-ist. Reformierakond peab tänama vanu isamaaliitlasi, kes püüavad IRL-i seest õõnestada, mistõttu ei saa IRL julgemalt Reformierakonnale oma kohta kätte näidata. Üha enam seob erakondi ühine kriminaalne minevik ja üha vähem maailmavaade.
Traagiline on ka see, et kahtlustused ja süüdistused Eesti erinevate erakondade aadressil muudavad meie sisemist sõnavabadust ja ütlemisjulgust vaid nõrgemaks. Kõikide pintsakud on plekilised ning see sunnib pigem vaikima, kui agressiivselt tõe eest seisma. Plekid muudavad retoorika tühiseks ja formaalseks. Sõna jõud hääbub.
Lisaks on õhus veel üks mäng, millest seni eriti räägitud pole. Michal on üks nendest Reformierakonna mitteametlikest ja tragidest tegelastest, kellele on kaela riputatud Andrus Ansipi järeltulija tiitel. Michali kõrval on podisevas ja üha enam avalikkuse tähelepanu ette tõusvas nimekirjas veel Keit Pentus (kes abiellub sel laupäeval), Urmas Paet (kellest äsja ilmunud raamat „Antiliibanon” teeb suurkangelase Liibanoni-kriisi lahendamisel), Taavi Rõivas (kes on Euroopa rahahäda eestkõneleja Eestis) ja Kaja Kallas (kes alustas riigikogulaste eetikakoodeksiga).
Loobuda tuleb nagunii
Michali šansid on igal juhul läinud. Jõujooned Reformierakonna sees pole nii reljeefsed kui Keskerakonnas või IRLis, aga ometi on ka seal leerid ning need muutuvad tasahilju vaid selgemaks, sest erakonna uue esimehe kampaania ja valimine pole kuskil toimunud üksmeelselt. Isegi NLKP-s, mis oli väliselt hall ja üksmeelne, toimus massiivne võimuvõitlus.
Michali ja tema leeri positsioonid on oluliselt nõrgenenud ja nõrgenevad veelgi, kui ta kaasus peaks kohtusse jõudma. Sellest saab pikk ja kirglik protsess, kus on palju tunnistajaid, kes on kõik seotud mõne tulevase erakonna esimehe leeriga. Variant, et Michali-Meikari lugu kohtusse ei jõua, pole asjatundjate arvates võimalik.
Tõsi, siis on lubanud Michal ise ametist loobuda, aga see pole enam riigimehelik loobumine; see on siis juba jõuga survestatud loobumine. Südametunnistuseta sulidele on aga selleks ajaks uus latt seatud.
Sel juhul tasuks Michalil tsiteerida Mark Twaini: „Olgu siis, ma lähen põrgusse.”
