Kriis ehk õigemini Ukraina sõda on alasti kiskunud ka Eesti mured, mida oleme aastakümneid teadnud, kuid oodanud, et küll aeg toob lahenduse. Teadmata ise, milline see lahendus küll olla võiks.

Eesti valitsused on kontrollinud ja suunanud meie majanduslikku arengut, kuid täiesti juhuse ja saatuse hooleks on jäetud Eestis elavate rahvuste teineteisemõistmine ja omavaheline läbisaamine. Kuna Eesti majandusel on seni läinud hästi, on see meid päästnud ka suurematest kriisidest. Eestis on olnud hea elada. Ka neil, kes arvavad, et Eesti astus kunagi ise Nõukogude Liitu ja nüüd tegi sedasama oma südame soovil Krimm, Venemaa oli ainult vastuvõtja.

Kelle poolel on venelased?

Eesti valitsused on jätnud siin elavad venelased unarusse. Ma ei tea, mis põhimõtetest on nendega suheldes või neist mööda vaadates lähtutud. Kuid täna, 23 aastat pärast taasiseseisvumist, arutame me küsimusi, millele tulnuks vastused leida kohe 1991. aastal. Oleme seisus, kus Eestis elavate venelaste huve, ideoloogiat ja vaimsust sätitakse Moskvast.

Ma ei usu, et kui alates Edgar Savisaare 1991. aasta valitsusest oleks midagi kardinaalselt teisiti tehtud, oleks meil monoliitne ühiskond, kus valitsus ei peaks taas mõtlema, kuidas siin elavaid venelasi eestimeelses inforuumis hoida. Küll aga saaksime olla veendunud, et kriisi korral on lõviosa venelasi Eesti poolel.

Kas me täna saame selles kindlad olla? Keegi ei julge üldistada, arvamusliidrid räägivad pigem enda kui laiema ühiskonnagrupi nimel. Need, kes Eestis elavate venelastega iga päev suhtlevad, on harva avalikkuse ees ausad.

Me oleme keerulises seisus. Oleme kulutanud miljoneid integratsiooniprojektidele, mis on kasu toonud pigem nende tehnilistele teostajatele ja raha ümberjagajatele. Suur osa meie poliitikuid märkab venelasi mõni kuu enne valimisi, kui neile jagatakse pastakaid, kalendreid või kondoome. Kahjuks ei viitsi paar suurt erakonda viimasel ajal ka enne valimisi enam venelasi kõnetada, sest tunnistatakse: see nišš on konkurendile libisenud.

Eestlased elavad valdava osa venelastega paralleelmaailmades, kuigi elatakse ühe väikese riigi pinnal. Me märkame teineteist ainult siis, kui õhus on kriis või kui mõni vene nimega Eesti jalgpallur lööb värava. Mõlemad pooled sildistavad teist ja elavad kuulujuttude maailmas. Tegelikkuse vastu huvi ei tunta. Tihti piirdub kaasmaalase tundmine FB-s või mõnes teises sotsiaalmaailmas leviva lause, näite või pildiga, mille järgi tehakse dogmaatiline üldistus. See kütab pingeid ja võimendab müüte.

Pronksiöö, Gruusia ja Ukraina ning Putini Venemaa hüsteeriline käitumine on seadnud Eesti riigi ette taas küsimuse: mida me saame teha, et siin elavad venelased usuksid Toompead, mitte Kremlit ja oleksid kriisi puhul vähemalt neutraalsed, mitte vaenulikud? Seda küsitakse Eestis ikka kord mõne aasta tagant ja siis unustatakse nii küsimus kui ka mure.

Unustamisel on aga hind ja iga unustaja mäletab unustamise põhjust erinevalt. Meil ei tasu enam otsida vastust, miks ETV ei suutnud venekeelseid saateid kasvatada ja arendada või miks vene nimega inimese valitsusse, Euroopa Parlamenti või mujale nähtavale kohale pääsemine on uudis pelgalt sellepärast, et tegu on venelasega. Mujal Euroopas pole rahvus ega nahavärv enam ammu uudis.

Kõik eelöeldu – teadmatus, ükskõiksus, lihtsustamine, unustamine, näiline rahulolu – on kasvatanud umbusku ja tekitanud vastastikuse topeltmoraali. Näeme ja kogeme seda iga päev, kui inimesed võrdlevad ja hindavad eesti- ja venekeelse Delfi tegemisi.

Arvamusvabadus kõigile

Natuke üldistades: eesti keeles võib kõike kirjutada ja see on sõnavabadus, olenemata sellest, mida ja kelle kohta öeldakse. Vene lugudele ja autoritele on aga seatud mingi teine lävend – must-valge, eelarvamuslik ja tihti kantud n-ö sõjaaja retoorikast. Justkui iga lugu oleks ideoloogiline sõjariist, mitte vaba ajakirjandus ega arvamuslugu. Muidugi, vääratusi juhtub mõlemal pool. Me ei pigista oma eksimuste ees silmi kinni. Aga võimendada silmakirjalikku topeltmoraali inimeste, nende töö ja arvamuste kohta ei ole õige.

Valitsus kaalub, kuidas lõpuks parandada venekeelse elanikkonna inforuumi ning pakkuda neile alternatiivi sellele, mida toodab ja saadab püstirikas Venemaa meediatööstus, valdavalt telejaamad. Kas luua siiski uus telejaam, kasutada ka erameediat või loobuda taas sadade tuhandete valgustamisest? See on raske otsus, mille mõõtmiseks kulub aastaid.

Me kõik teame, kuidas on läinud Tallinna TV eksperiment. Seda ei vaadata, kuigi midagi seal ju vaadata on. Venelased ei hakka vaatama ETV uut telejaama, sest sõltumata sisust on see nende jaoks propagandajaam. Kusjuures ETV-l pole enam peaaegu üldse venekeelseid vaatajaid ja nende saamiseks kuluks mitu miljonit eurot ja mitu aastat.

Kindlasti ei ütle ma, et erameedia kaasamine on lõplik lahendus. Kuid kolme riigi Delfide koostöö Artemi Troitski, Dožd TV ja Lätis loodud portaaliga Spektr on kantud sisemisest murest ja lootusest, et vastuolud lõpevad. Selleks et astuda esimene samm, ei ole alati vaja 6 miljonit eurot. Vaja on silmi, mis reedaksid siirast soovi.

Erameedia on üksnes killuke suurest mosaiigist. Aga me peame midagi tegema, et Berliini müür keset pisikest Eestit ei hakkaks meid lämmatama. Oleme kaotanud 23 aastat ja meil ei ole võimalik kaotada veel aastaid. Ajal, mil meie vaagime, kuidas kõiki elanikke valgustada, ajab Venemaa oma propagandajuuri ka Soome.

Berliinis on müür juba ammu lammutatud, aga mälestused sellest ei unune iial. Mina ei taha selliseid mälestusi Eestisse.