Urmo Soonvald: Lubadus ei ole lumi
Selles kõiges on üks pisike erinevus – me pühime tolmu Eesti poliitika lähiajaloo riiulitelt ning toome välja poolenisti pettuseks osutunud valimislubadused. Ühtlasi haagime sinna kõrvale Eesti Päevalehe 2015. aasta lubadused lugejatele ja tellijatele. Siin kohtuvadki kaks maailma – poliitika, kus lubadused saavad olla ka katteta ja tegelik elu, kus lubadused peavad maksma.
Lubadusi on meie ümber palju – suuri ja väikseid, reaalseid ja müstilisi, perekondlikke ja ametkondlikke. Millegipärast on aga Eesti poliitika suured ja n-ö kaugele vaatavad või põhimõttelised lubadused osutunud pettuseks. Poliitikud on sõlminud kokku oma (äri)vajadused, rahva unistused ja hüüdnud püünelt välja kombinatsiooni, mis kõlab reklaampinnal ilusti ning uhkelt. Vastutustundlikkusega pole neil just palju pistmist.
Kusjuures piinlikul kombel jääb poliitikutel valeks osutunud lubadustest rääkides õigust ülegi: aga me peame selles poole ju liikuma! Olgu see siis palk, maksud, kodukulud…
Ajakirjanduse ülesanne on blufile nõelaga auk sisse teha ja uute lubaduste eel vanu ning mittetäitunud loosungeid üha uuesti meenutada. Eesti Päevaleht lubab, et märtsis toimuvate riigikogu valimiste eel ja läbi aasta käiva lehetellimusperioodi ajal me ei lase ühelgi erakonnal ega poliitikul minevikulubadust lunastamata või selgitamata end valimisnimekirja mugavalt sättida. Lubadus ei ole lumi, mis kevadeks sulab, või nagu Anna Ahmatova on oma luuletuses rääkinud: mälu kivistub ja unustab. Mälu hoidmine on ajakirjanduse ülesanne ja Eesti Päevaleht võtab selle suurima rõõmuga enda peale. Me oleme sillaks ajastute, inimeste, lubaduste ja lubaduste elluviimise vahel.
Aga lubadus on sõnana suurem ja märgilisem, et seda pelgalt poliitikutega samastada. Eesti Päevaleht tahab, et me kõik annaks edaspidi vähem lubadusi, aga see-eest selliseid, millest ka kinni peetakse, mis teevad lubajale au ja meie elu paremaks.
Meil on üks selline teile, head tellijad ja lugejad! Me lubame ka 2015. aastal teha Eesti parimat ajakirjandust paberil, veebis ja digitaalsena. Me ei lase end häirida, kui mõni Toompea- või munitsipaalpoliitik püüab vaba sõna raamistada või ajakirjanduse rolli naeruvääristada. Me oleme selleks, et vaadata nii ajas ette kui taha, kasutades selleks kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid. Nimetagem neid siis järelaitamistundideks neile, kes seda vajavad või kes seda kardavad.
Aga elu ei koosne kaugeltki ainult poliitilistest lubadustest, aga need määravad ühiskondliku temperatuuri ülemise piiri. Me lubame, et hoiame mälu, aga me lubame ka uut mälu, mäletamist ja mäletatavaid.
