Urmo Soonvald: mis meist saab, härra president?

 (271)

Presidendi kõne
Foto: Tanel Meos

Viimaste nädalatega on avalikkuse ette jõudnud mitmeid ülesastumisi, mis on võtnud kokku Eesti 95 viimast aastat, minevikku ja tulevikku, lootust ja raskusi. Vähemalt kolme sama juhtmõtte all ilmunud loo ja sarja vahel on aga silmaga näha ja südamega tunda erinev kodumaa tajumine.

President Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõne saab üldistatult kokku võtta mõne lausega. Põhimõtteliselt on Eestis hea elada. Oleme pidanud palju kannatama. Meie majandus areneb vaikselt. Tulemas on uus juubel.

„Mina ise arvan, et Eestil läheb päris hästi. Ma olen oma riigi üle siiralt uhke. Kui ma välisvisiitide ajal kuulen kiitvaid sõnu Eesti saavutuste kohta, siis ma tänan alati mõttes kogu rahvast, iga Eesti ema ja isa, iga vana ja noort, iga töötajat ja tööandjat, iga loojat ja iga riigimeest,” lausus riigipea oma kõnes.

Eesti Päevalehe kahe sarja – „Mis meist saab?” ja „Märkamata kangelased” – kirjutised on kirjeldanud hoopis teistsugust riiki. Maad, kus inimestel on mured. Maad, kus on palju pooltoone. Maad, kus rõõm on kohati unustatud tunne.

„Tegelikult on elu Eestis viletsamaks läinud. Poode, sidejaoskondi, koole pannakse maal kinni. Maainimestest tuleb rohkem lugu pidada, mitte rahvast karjakaupa Tallinna kutsuda. Riik on ju kõigi inimeste jaoks, mitte vastupidi. Midagi on Eestis vussi läinud. Kui inimesed teevad hästi ja hoolega igapäevast tööd, kuid töötasu eest saab vaevalt hinge sees hoida, siis pole asi päris õige. Tundub, et otsustajate ringis seda tähele ei panda. Unustatakse nüüdse Eesti suurim mure, see, kui palju meie isasid, vendasid on välismaal raha teenimas. Neil pole võimalik käia koos perega jalutamas. See on suur kaotus. Kõigest hoolimata tuleb oma lapsed suureks kasvatada, nii et nad ei tahaks Eestist ära minna. Sest kui kõik ära lähevad, siis kellele jätame oma Eesti, mille meile jätsid me vanavanemad? Ei kiida neid, kes lahkuvad vaid selleks, et mujal rohkem teenida. Äraminejad on varsti eestlastena kaduma läinud,” arvab üks „Märkamata kangelaste” sarja peategelane.

Peale selle ilmus Delfis 95 miniloost koosnenud suurvorm, kus 95 aastail 1918–2013 sündinud eestlast rääkisid, miks on Eestis hea elada.

„Poliitikud ajavad oma asja, oma parteide vahel intriigid... Ei usu, et siin midagi paremaks saab minna. Tööd ju ei ole noortel. Need lähevad välismaale. Tööstused kõik lammutati ära, need vabrikud, mis olid,” mõtiskleb 95 eestlase sarjas Vormsi saare vanim elanik Oskar, kes on Eesti Vabariigist aasta noorem.

Tunnistan, et ligi paarisaja inimese seas, keda me nende sarjade jaoks küsitlesime, ei olnud peaaegu ühtegi, kes elaks ainult Eesti senise edu lummuses.

Südame hääl kui virisemine

Alati saab ju nurisejatele öelda: virisemine!

Või hoopis: ka mujal on inimesi, kes ei tunne end kodumaal alati hästi!

Või nii: õnn on meie kõigi enda kätes!

Kunagi oli Eesti teatrikriitikutel kombeks, et kui mõni uuslalavastus ikka väga metsa läks, siis seda pigem ei arvustatud. Mulle näib, et presidendi kõnega on natuke samamoodi. Üht ja teist on öeldud, aga...

Meie riigipea esitas sellise aastapäevakõne, millisena ta tahaks, et me kõik meie Eesti elu näeksime, tunneksime ja tajuksime. Kas teadlikult või mitte, aga riigipea väga vähesed laused puudutasid meie maad ja rahvast sellises võtmes, nagu seda näeb valdav enamik. Teemad, millest inimesed omavahel räägivad, ei pääsenud ta kõne teksti. Neist vaatas president üle ja vaikis need surnuks.

Küsimus „Mis meist saab?” on lai ja mitmetahuline. Selle pealkirja all kirjutasid talvel Eesti Päevalehe ja Delfi uudis- ja arvamuskülgedele kümned noored ja vanad ning arutasid, mis saab meie maast, haridusest, noortest, tööpuudusest, väljarändest. See on teema, mida ei saa surnuks vaikida. Kunagi varem pole Eestis nii palju räägitud kodumaalt lahkumisest! Olgu see siis õppima või tööle või perele järele minek. See ei tähenda, et nad ei hooliks oma kodumaast. Nad hoolivad väga. Aga nad tahavad ka elada.

Nii olulise teema mittepuudutamisele juhtis pärast 24. veebruari kõnet tähelepanu ka ajaloolane Sergei Stadnikov, kes oli imestunud, et riigipea ei peatunud kordagi majandusemigratsioonil.

Teema tähtsust toetavad faktid: 2012. aastal rändas Eestist välja 10 871 inimest, 4657 inimest rohkem kui aasta varem. Eestisse rändas sisse 4416 inimest. Seega oleme saavutanud viimase kümnendi suurima negatiivse rändesaldo: välja rändas 6455 inimest rohkem kui sisse. Siinkohal ei räägi me neist, kes esmaspäevast reedeni välismaal tööd murravad... Või sellele mõtlevad.

Kas oli juhus, et see teema presidendile korda ei lähe?

Tänapäeva Eestist pagemisest mitterääkimine ei vähenda probleemi aktuaalsust. Presidendil tasuks veeta üks õhtupoolik Soome-laeval, et kuulata, millest väsinud Eesti mehed räägivad. Nad ei lähe Skandinaaviasse tööle niisama – neil lihtsalt pole kodumaal võimalust. Olen nõus, et nii mõnigi on ise süüdi, aga tervikuna on see jalgadega hääletamine.

President peaks neid mehi ja naisi julgustama ning näitama neile lootuskiirt, mis võib just Eestist alguse saada. Sest majanduspagulus pole ainult majandusprobleem, vaid tuhandetele peredele ja kümnetele omavalitsustele eelkõige sotsiaalne probleem. Sellest vaikimine oli aastapäevakõne kõige suurem ootamatus. Ma ei tea Eestis perekonda, kes teaks perekonda, kes oleks jäänud majanduspagulusest puutumata.

Noored jäid julgustamata

Ja kuhu jäid riigipea kõnes noored ja haridus?

Mida ja kus õppida? Kuidas saada õppimiseks raha? Kellelt võtta eeskuju?

Siin oleks president pidanud olema eeskujuks ja andma valitsusele, pankadele ja ettevõtjatele soovituse aidata iga võimaliku sammuga noortel valida selline haridustee, mis rõõmustaks noort ja aitaks riiki. Mitte kunagi varem pole Eestis nii palju noori vaadanud ülikooli valides välismaa poole. Peale vanemate on nende noorte toetajaks just ülikoolid ja riigid, kus haridusastused asuvad, aga mitte Eesti, kelle jaoks osaliselt need noored võiksid oma elu ja töö pühendada.

Haridus ja haritus peaks tegema maa ja rahva rõõmsaks. Kooli- ja karjäärivaliku puhul oleks riigipea oma teesidega abiks ja eeskujuks. Need laused oleksid jõudnud ka maailma, sest meie edu ei seisne ainult e-meditsiinis või küberkaitses, vaid noortes, kes toovad maailmast kodumaale kõige parema kogemuse.

President Ilves lõpetas oma kõne: „Siit ka minu üleskutse. Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda. Prantslased ehitasid oma vabariigi sajandaks juubeliks Eiffeli torni. Teeme meie oma sajandi juubeliks metafoorilise torni, mis särab ja paistab kaugele oma innovaatilisuse ja leidlikkusega, oma tarkuse ja ka oma tooniga, sõbraliku, kaalutletud ja toimivaga.”

Presidendi kõnelt oodati lahendusi, säravaid ideid ja eesmärkide seadmist. Edust, mida me kõik tajume väga erinevalt, rääkimine meid edasi ei vii. Eesti rahvas on tõesti olnud tubli ja vastupidav ning küllap suudame viie aasta pärast saada valmis ka metafoorilise torni.

Aga see kõik ei anna vastust küsimusele, mis meist edasi saab. Sest samamoodi jätkates ja jätkudes me kahaneme arvuliselt, emotsionaalselt ja varanduslikult.

Mis meist saab, härra president?

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare