URVE PALO: mitte naiste-, mitte meeste-, vaid perekonnaseadus
Eestis on sõlmitud abielude arv viimase kümne aasta jooksul pidevalt tõusnud – inimesed tahavad ühiselt lapsi kasvatada ja oma elu jagada. Eestis abiellutakse jälle sama hoogsalt nagu 1990ndate aastate alguses.
Viimase aastakümne demograafilste trendide jätkudes astub elu jooksul registreeritud abiellu vähemalt iga teine Eesti elanik. Samas on Eestis lahutumuskordaja, poolteist korda kõrgem kui Euroopas keskmiselt ja lahutatakse üle poole abieludest. Veel kõrgem on lahutumus vaid Leedus ja Tsehhimaal. Seega julgen väita, et perekonnaseadus puudutab otseselt enamust Eesti elanikkonnast ja mõjutab väga otseselt väärtuste kujunemist ühiskonnas.
Kuidas uus perekonna seaduse eelnou siis Eesti ühiskonda muudaks?
Kui seni on perekonda loovad inimesed uskunud, et perekond tähendab lisaks ühistele rõõmudele, muredele ja lastele ka ühist vara, siis uue seaduseelnõu järgi me enam ühisvarast rääkida ei saa. See on väga suur muutus. On ju abielurahva ühine majandamine olnud seni olulisemaid erinevusi, mis eristab kooselu abielust. Üks olulisi põhjuseid miks muidu igati õnnelikud ja edukad vabaabielupaarid võtavad vahel nõuks siiski oma kooselu registreerida on majanduslik ja emotsionaalne kindlustunne, mis abiellumisega kasvab.
Kehtiva perekonnaseaduse kohaselt on abielu jooksul tekkiv vara ühine ning sellele rakendub ka ühine omandiõigus. Uue regulatsiooni järgi, aga ühisvara ei tekiks ja varalahususe põhimõttel oleks abikaasadel õigus otsustada reeglina ise enda omandatud vara üle, ilma teiselt osapoolelt nõusolekut küsimata.
Kuidas aga panna hinnasilti külge näiteks abikaasa tööle, mida tehakse laste kasvatmise ja koduse majapidamise eest hoolitsemisel? Otse loomulikult kuulub rohkem vara ostuarvete alusel sellele abielupoolele, kes tööl käib.
Eestis saavad vanemahüvitist 97% naistest ja ligi 3% meestest. See näitab, et reeglina on selleks koduseks pooleks, kel on raske oma tehtud tööd rahaga mõõta just naised ja seetõttu kiputakse rääkima antud seaduseelnõu kontekstis kui majanduslikult nõrgemast poolest just naisest. Selge on see, et reaalsuses pole oluline, kas tegu on mehe või naisega. Oluline on hoopis see, et perekonnaseadus ei tohiks vähendada varaliselt nõrgemas positisioonis oleva abikaasa õigusi.
Võitluses positsiooni ja turvatunde puudumise eest perekonnas jäävad kaotajaks sündimata lapsed. Tõsi, kui kunagi paar peaks lahutama, siis on võimalik esitada nõrgemal poolel rahaline nõue oma abikaasa vastu, kusjuures nõudja peab tasuma riigilõivu, vara hindamiskulud, advokaadi kulud.
Kõik need kulud kokku võivad ulatuda üle 100 000 krooni. Kust võtab majanduslikult nõrgeb pool selle vajamineva raha ja ka oskuse nende asjadega tegeleda?
Olen veendunud, et nii-öelda lahusvara printsiibi rakendamine abielude puhul vähendab perekonna sidusust, ühist vastutust ja kindlustunnet homse ees, suurendades konkurentsi, individualismi ja sellest tulenevat stressi. Abikaasade võrdset kohtlemist ja vastutustunnet on võimalik paremini tagada ühisvara süsteemi korral.
Toetan ühenduse ”Isade eest” eestkõneleja seisukohta, et on igati loomulik, et ühiskonnas mõistetaks, et normaalne suhtelemine isaga on lapse õigus samavõrd nagu õigus haridusele ja arstiabile.
Loodan väga, et see liikumine laieneb ning seeläbi aitab muuta ühiskonnas levinud arvamust, et laste kasvatamine on rohkem nagu naiste töö ja vastutus. Isade rolli tähtsustamisel laste kasvatusprotsessis langeb ehk ka meie lahutuste arv ning ka kohtud ei pea igapäevaselt menetlema mitmeid tuhandeid lapse elatise maksmisest kõrvalehoidumise hagisid.
Kindlasti ei saa olla päri ka uue seaduseelnõu plaaniga, et kui kooselust, mis ei ole abieluks sõlmitud, sündinud lapse emb-kumb vanematest keeldub hoolduskohustuse suhtes kokku leppimast, on hooldajaks ainult ema. See vähendab oluliselt võimalust lapsevanemate võrdseks osalemiseks lapse hooldamisel ja riivab eelkõige just isade õigusi. Eestis puudutab see probleem 49% lastest, sest just nii suur on vaba-abielust sündinud laste osakaal.
Lapsed on muutumas ühiskonnas oluliseks ning “lapse huvid” igapäevaseks praktikaks mitmete otsuste tegemise aluseks.
Kuna perekonnaseadus puudutab enamust Eesti elanikkonnast ja meie laste tulevikku, siis pean väga oluliseks, et enne uue sedause vastuvõtmist, seda tõsiselt kaalutakse ja erinevate huvigruppidega läbi räägitakse.
