USA endine suursaadik: Venemaa on praegu võitmas, aga Ühendriigid mingile tehingule temaga ei lähe
Michael McFaul proovis ulatada Venemaale sõbrakätt. Ta kinnitab, et välispoliitikas see isegi aitas, ent Putinist lähtunud oht on üksnes kasvanud.
Kui te olite suursaadikuks Venemaal (2011-2014) siis mäletan hästi teie postitutest, kuidas te pingutasite kogu jõust, et saata välja positiivseid sõnumeid. Kuivõrd te uskusite, et see võiks töötada - meie oleme sõbralikud ja ehk vastate samaga?
Ütleksin, et Vene ühiskonnas on palju rohkem komplekssust, kui enamik inimesi arvab. Kui ma olin suursaadik, oli seda küll veel märksa enam, kui on praegu. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on nad kõik koondunud nö ühe lipu ümber.
See oli osa minu agendast suursaadikuna. Olin tegelikult üsna üllatunud, kui palju inimesi tahtsid minuga koos edasi liikuda - isegi inimesed valitsusest.
Aga nüüd tagantjärele vaadates: kas reset-poliitikal oli üldse mingi hetk šansse õnnestumiseks?
Me saavutasime ju suurt edu - vähemalt Ameerika rahvuslike huvide jaoks! Meie poliitika ei seadnud eesmärgiks omaette olla Venemaa suhtes sõbralik. Palju inimesi arvab jah, et tahtsime reset-poliitikaga venelastel käest kinni hoida ja nendega sõbraks saada. Ei! Me tahtsime reseti uue START lepingu jaoks (strateegiliste tuumarelvade piiramise leping - K.P.) - tehtud! Tahtsime reseti, et leppida kokku uutes sanktsioonides Iraani suunal: koos Venemaaga saime need tehtud. Reset aitas meil saada varustusteid läbi Venemaa Afganistani, et me võiksime tappa Osama bin Ladeni. Tehtud!
Kõik need on reset'i tulemus. Me pole kunagi oma poliitikat muutnud. See on Putin, kes muutis. 2012. aastal sai mulle vägagi selgeks, et Putin tahab minna teises suunas. Seega me muutsime oma poliitikat. Lõpetasime reseti juba 2012., mitte 2014. aastal. Aga ei saa öelda, et me oma 2009. aastal seatud esialgseid eesmärke ei saavutanud.
See reaalpoliitika, mida te kirjeldate, on täpselt...
Ma ei arva, et see on reaalpoliitika! Nimetaksin seda välispoliitikaks. Kas teie juhid ei juhindu teie maa huvidest?
Sõltub vaatenurgast. Aga see, mida te kirjeldasite, on täpselt see, kuidas Putin tahab maailma näha. Nagu külma sõja ajal, mil kaks maailma suurvõimu seisid üksteise vastas. Te mainisite Iraani. Eks ole ka siin kahtlusi, et kui see on USA huvides, võidakse sõlmida samasugune nö suur tehing ka Venemaaga, nagu on praegu üritamisel Iraaniga. Kuidas teile tundub: ka siin, Lennart Meri konverentsil käidi ju välja mõtteid, et ühel hetkel võib lääs nõustuda - muidugi mitteametlikult - et Krimm on läinud ning liigume edasi?
USAl pole praegu vähimatki huvi ei demokraatide ega vabariiklaste seas sõlmida Venemaaga suurt tehingut. Pole kahtlustki, et president Obama kannatus Putiniga on katkenud. Ka Hillary Clinton on samal seisukohal. Meil on selle osas üsna selge konsensus. Küll aga tundub mulle, et hoopis vähem on Venemaa suunal konsensust Euroopas. Kui keegi sõlmib Putiniga mingi suure tehingu, siis Ühendriigid pole kindlasti osa sellest.
Kui tõsiselt võetakse praegu Ameerikas tuumarelvaga ähvardamist Venemaa poolt?
Väga tõsiselt. See näitab inimestele nii USA valitsuses kui mulle, kes ma töötan jälle Stanfordi ülikooli analüütikuna, kui segaseks ta on muutunud. Me pole midagi sarnast ehk tuumasõja ohtu kogenud aastakümneid. See on tekitanud vastukaja USA valitsuse kõrgeimatel tasanditel.
Üks USA poliitikaid on olnud kodanikuühiskonna tugevdamine nii Venemaal kui tema naabrite seas. Kuidas nüüd öeldagi: tulemusi on, aga lõpptulemus ripub ikkagi kaalukausil. Kui edukaks on see poliitika siis ikkagi kujunenud?
Lühiperspektiivis on Putin võitmas ning meie Läänes kaotame. Obama valitsuse ajal, mil töötasin valitsuse juures, oli tõesti poliitikaks - muide, ka reseti ajal - nn kahesuunaline lähenemine. Kui president Obama käis 2009. aastal Moskvas, kohtus ta nii Putini kui Medvedeviga. Aga ta kohtus ka opositsioonisaadiku Ilja Ponomarjoviga. Ta püüdis kaasata nii opositsiooni kui kodanikuühiskonda.
Aga tulemuste järgi otsustades pole see strateegia oma eesmärke saavutanud. Me peaksime lähenema oma hinnangutele väga kainelt. Aga siiski: pikemas perspektiivis on ainus tee pikaajaliseks rahuks Euroopas jõuda demokraatliku Venemaani. Sinnani võib olla rahumeelne kooseksisteerimine ning viisid selle ohjamiseks, nii et ei puhkeks täiemõõdulist sõda, kuid pinged Venemaa ning tema naabrite vahel jäävad igavesti püsima, kuniks Venemaast saab demokraatia.
Putin vastaks ilmselt, et see on just viis, kuidas USA kehtestab enda maailmakorda.
Ja mina kutsuksin seda üleüldiste väärtuste arenguks. See pole ju tegelikult Ameerikast võrsunud idee, et inimesed peaksid hääletama oma juhtide poolt. See arusaam tekkis ammu enne seda, kui Ameerika Ühendriigid riigina üldse tekkisid. Niisamuti pole ameerika arusaam see, et maksustamine peab andma õiguse luua kaasa ka valitsuses. Kui vaadata avaliku arvamuse küsitlusi üle maailma, siis enamik inimesi maailmas toetavad neid ideid. Putin on siin vähemuses - ja mitte ülejäänud maailm.
