Usaldame oma inimesi ja anname kõrgema võimu kandjale riigipea valimise õiguse!
Peaministripartei on kartnud valimiskogu nagu tuld. On täiesti loogiline, et seal kogus ei tehta Reformierakonnale alati meeltmööda poliittehnoloogilisi kokkuleppeid: sina meile ja meie sulle. Valimiskogu on isemõtlev esindus ning selle liikmete käitumine ennustamatum. Selline olek ei ole aga pikalt Eestit tüürinud riigierakonnale meeltmööda.
Tihti on olnud kuulda Reformierakonna juhtpoliitikute arvamusi, justkui valijamehed otsustagu kohaliku elu asjade üle ja Riigikogu riigi asjade üle, neid ei tohiks mitte kuidagi segi ajada. Samas on Riigikogu valitsuse tasemel tihti omavalitsuste üle otsustanud, olgu selleks siis kriisiaegne tulumaksu osa vähendamine kui ka omavalitsusreform, kuid kohalikud inimesed riigi asjade üle otsustamiseks ei kõlba. Silmakirjalikkus Reformierakonna moodi ruulib.
Ka sotsiaaldemokraadid on väljendanud, et valijameestekogu ei ole päris see, kes presidenti peaks valima ja Riigikogu ei ole saanud oma tööga hakkama. Unustatakse aga ära üks oluline tõsiasi. Nii Riigikogu kui ka kohalik volikogu on valitud meie enda Eesti rahva poolt ning need mehd ja naised on saanud mandaadi võrdetel alusetel. Jah, kohalikel valimistel on õigus ka mittekodanikel, kuid siiski inimestel, kes igapäevaselt meie inforuumis ja Eestis elavad, makse maksavad ja lapsi kasvatavad.
Rahvas ei tea presidendi rolli?
Presidendi otsevalimisi kardetakse ka 2016. aastal. Ikka veel. Vastuargumendiks on just peaministripartei teada andnud üsna jabura põhjuse: rahvas ei teadvat presidendi rolli ning seega valivat vale inimese. Kus on aga teadmine, et rahvas siis seni on teadnud valimistel Riigikogu või kohaliku volikogu rolli ja ehk on valijad teinud sellest tulenevalt täiesti rumala otsuse, kus Reformierakond on saanud Riigikogu valimistel 30 kohta parlamendis ehk ilmselgelt liiga palju.
Eesti on olnud nüüdseks juba 25 aastat taasiseseisev ja meie juhtpoliitikud peavad meie inimesi ikka veel rumalateks. Päris häbi on sellisei avaldusi lugeda, kus poliitikuid ülistatakse kõike teadma ja rahvast mitte. Selline avaldus on kindel suund rahva võõrandumisest veelgi poliitikast ja pikaaegsete riigierakondade juhtpoliitikute kaugenemisest reaalsusest.
On ilmselge, et tänane ajale jalgu jäänud Presidendi valimissüsteem vajab muutmist. Pigem aga räägitakse esitamistähtaja pikemaks venitamisest, mitte otsevalimisest. Praegused valimised näitavad, et inimesed tahavad kaasa rääkida riigipea valimistel. Seda on tõestanud kogu valimistega kaasas käiv suur tähelepanu, debattide rohkus ja avaliku elu tegelaste avaldused poolt ja vastu argumentidega. Kindel on see, et valijameeste kogu on suurema kandepinnaga ja rahvale lähemal, kuid siiski mitte täiuslik. Usaldame oma inimesi ja anname kõrgema võimu kandjale - rahvale ka riigipea valimise õiguse.
Nende valimiste kandidaatidest ja kogu sellega kaasnevast tragöödiast on ka kujunenud omamoodi süsteemi-test. Riigikogus vajalikud 68 häält on olukorras kus parlamendis on kuus poliitilist jõudu suhteliselt võimatu üritus. On hea, et Riigikogus on rohkem kui kaks või neli erakonda, kuid riigierakondade harjumus jagada lehmakauplemisega kõik kenasti ja alati ära, ei tööta enam. Ükskord pidi see aeg tulema, kus poliittehnoloogia teeb spini selle kõige selgematele toetajatele.
Riigikogu esimeses voorus said just kaks spinnitajat omad vitsad kätte. SDE ja reformierakonna esimehed käisid mööda ilma ja kuulutasid et nemad on ainsad kes läksid Eestile parimat presidenti otsima ja tegid ka riigimeheliku kokkuleppe. Tegelikult läksid nad otsima mitte Eesti rahvale parimat presidenti vaid oma erakondadele. Kuidas muidu saaks põhjendada, et maailmavaatelisust rõhutavad SDE ja Reformierakond ühtäkki täiesti teistsugust maailmavaatelist kandidaati toetama asusid. Silmakirjalikkuse meisterklass!
Näiteks Allar Jõksile heitsid mõlemad ette, et ei tea tema maailmavaadet ja seetõttu ei saavat teda toetada ning nemad valivat endale maailmavaateliselt presidenti. Kuidas aga sotsiaaldemokraat ja Eesti viimane liberaal ühte ilmavaadet jagavad on miljoni dollari küsimus. Lisaks pisendati tugevalt tõsiasja, et Jõks esitati ilma poliittehnoloogilise diilita, esimesena sina ja teisena mina, kahe erakonna poolt ühiselt kandidaadiks. Muide, neist üks opositsioonist ja teine koalitsioonist. Lisaks sai Jõks esimeses voorus vähemalt kolmelt fraktsioonilt toetushääli, mida ükski teine kandidaat matemaatiliselt tõestada ei suuda.
Omaette ülbus
See, et Reformierakond eesotsas peaministriga lootis purjetada uhkelt kolme kandidaadiga nii pikalt kui võimalik, et sellega kuulust kõigile koguda, oli omaette ülbus. Öeldakse ikka et suur tükk ajab suu lõhki ja nii ka läks. Suure upsakusega said lõpuks lõhkenud mulliga pihta nii kaas-diilitaja SDE ja Nestor, auesimees ja igal juhul lõpuni minev ennast parimaks pidav Kallas, Rõivast uskuv vähese poliitikakogemusega Kaljurand ning kogu Reformierakond eesotsas otsustamatu peaminister Rõivasega. Oma võttest korralikult selili kogu punt ainult selle pärast, et reaalsuse tunnetamine ja siiras soov Eestile hea president valida piirdus oma erakonna kinnistes ruumides liikuva info ja inimeste põhjal.
See, et Kallas endast paremat ei näe, ei üllata. On ta ju öelnud et tema CV on presidendile justkui loodud ja ükskõik mida avatakse, tema läheb lõpuni. Kahju on aga kogu tegevuse ja lugupidamise juures see, et ununenud on oluline, kellele president valitakse. Kas CV järgi erakondalele või Eesti rahvale. Viimane kipub tihti suurte diilitamiste valguses ununema.
Viimasena on eriti üllatav kandidaatidest ja nende toetajatest nii EKRE käitumine kus teises voorus anti üksmeelselt hääl Mailis Repsile põhjusega, et Allar Jõks nagu olevat kooseluseadust mokaotsast õigustanud aga unustades ära, et Reps oli see kes selle Riigikogus algatas. Või ka see, et Reps oli üks neist kahest keskerakondlasest kes aastaid tagasi sõlmis Vladimir Putini erakonna Ühtse Venemaaga koostööleppe mida senimaani pole lõpetatud. Seal on Keskerakonna poolt senimaani kaks kehtivat allkirja Ain Seppiku ja Mailis Repsi poolt olemas.
Valijamehed kogunevad 24. septembril ja valivad kindlasti Eesti Vabariigile väärika presidendi. Seniks aga kutsuks üles poliitikuid nägema kaugemale kui päevapoliitiline eriti magus diil mõnelt pakkujalt ning keskenduma sellele, millist presidenti Eesti rahvas vajab. Seda nende naiste ja meeste tegude, mitte lubaduste ja sõnade järgi. Eesti vajab Presidenti Eesti rahvale, mitte erakondadele ja poliitikutele. Aru pähe!
