Usaldus: ühiskonna tugevuse võti
Usalduse kadumine muudab otsustajad ebakindlaks ega luba neil täie jõuga tööd teha. Seetõttu käsitletakse ka poliitikas usaldust keskse mõistena. Vabadel ja demokraatlikel valimistel pannakse vaekausile just usaldus erakondade või poliitikute vastu.
Samal ajal on umbusk kahtlemata maailma levinuim usk. Usaldamatus poliitika ja poliitikute vastu on tegelikult olnud just üks demokraatliku ühiskonna tunnusjooni. Nii oli see Vanas Kreekas, nii on see tänapäeva maailmas. Saja- või äärmisel juhul 99,9-protsendine usaldus riigijuhtide vastu valitseb ainult totalitaarses süsteemis, nagu omaaegne Nõukogude Liit või tänapäeva Põhja-Korea. Ei hakka salgama, et sedalaadi pime usk annab minu arust pigem märku ohust, mitte ühiskonna tugevusest. Siiski on tervel kahtlemisel ja täielikul umbusul oluline vahe. Kui usaldamatus ületab teatud piiri, destabiliseerib see ühiskonna ja muudab selle normaalse toimimise võimatuks.
Poliitikute kurdid kõrvad
Kuigi Eestis pole olukord veel nii hull, on ometi põhjust näha vaeva, et kasvatada usaldust rahva ja poliitikute vahel. Lühemas perspektiivis see poliitikutele plusse ei too, küll aga suurendab usaldusvaru pikemas perspektiivis. Ei saa salata, et paljuski oleme praegusesse usalduskriisi – teisiti ei saa seda nimetada – jõudnud „tänu” poliitikute endi kurtidele kõrvadele rahva seast kostvate seisukohtade suhtes. Indrek Tarandi fenomen europarlamendi valimistel on selle hea näide.
Sellel taustal on viimasel ajal hoogustunud debatt demokraatiast ja Eesti riigi paremast toimimisest igati teretulnud. Arutelus seni välja käidud ideed pole paraku ei Eesti ega maailma ajaloo taustal unikaalsed. 1930. aastate alguses peeti erakondi ja nendevahelist lehmakauplemist süüdlaseks kõikides maailma hädades, ka siis nähti pääseteed parlamendi suuruse vähendamises, valimissüsteemi muutmiseks ühemandaadiliste valimisringkondade suunas ja täitevvõimu tugevdamises. Millega see lõppes, on paraku kõigile teada.
Küsimus pole seega mitte väliselt efektsetes, kuid sisuliselt ebaefektiivsetes muutustes, vaid erakondade ja poliitikute vastutuse suurendamises langetatud või langetamata jäetud otsuste eest. Rahvas ootab oma valitud esindajalt ausat käitumist ja tegutsemist lähtudes mitte erakonna, vaid Eesti huvidest.
Valimistel rahva usalduse osaks saanud meestelt ja naistelt oodatakse julgust otsustada. Mis seal salata, seda ei jätku paljudel poliitikutel alati piisavalt. Põhjust ei tule kaugelt otsida: otsustamine pole kunagi populaarne, sellega võib pigem hääli kaotada kui neid võita. Nii tundubki kindlam olevat lihtsalt pöidlaid keerutada ja võtta sõna vaid siis, kui on vaja millelegi oponeerida. Sest alati on lihtne teada, kuidas mingit asja mitte teha, aga mitte, kuidas seda siis ikkagi teha.
Eriti hulluks lähevad asjad siis, kui lähenevad järjekordsed valimised. Olen üsna kindel, et majanduskriisi leevendamiseks vajalikud otsused oleksid läinud aastal vastu võetud tunduvalt kiiremini ja andnud seetõttu paremaid tulemusi, kui Eestis poleks mõnekuise vahega korraldatud koguni kahtesid valimisi. Isegi muidu mõistlikud poliitikud võivad valimiste eel tundmatuseni muutuda ja jagada lubadusi, mida nad pärast enam ise ka mäletada ei taha. Eesti ajaloost on teada kahjuks ka juhtusid, kus enne valimisi on võetud vastu täiesti vastutustundetuid, kuid äärmiselt populaarseid otsuseid, mis riigi aga tasakaalust välja paiskasid – ikka riigikogus oma koha säilitamise nimel.
Kuidas siis suurendada valitute otsustusvõimet, kuidas vähendada populismi? Pakuksin omalt poolt debati jätkamiseks välja kaks ettepanekut, millest üks on tegelikult varem juba korduvalt kõlanud: nimelt asetada vähemalt mõned valimised Eestis samale päevale.
Konkreetsemalt tähendaks see näiteks seda, et ühel päeval toimuksid nii riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse valimised või oleksid ühendatud näiteks europarlamendi valimised ja kohalikud valimised – läinud aastal jäi nende vahele mäletatavasti mõni kuu. Selline süsteem võimaldaks nii poliitikul kui ka avalikkusel keskenduda olulistele küsimustele, mitte aga pidada permanentset valimisvõitlust koos kõigi sellega kaasas käivate negatiivsete tagajärgedega. Sellist lahendust on peetud liiga radikaalseks, vahel koguni lausa demokraatiat nõrgestavaks, kuid asi pole nii.
Piir: kaks koosseisu järjest
Valimisi ühendatakse mõneski Euroopa riigis, demokraatiat see ei häiri. Miks mitte seda siis ka Eestis kaaluda? See annaks lisaks eelmainitule ka võimaluse hoida kokku silmapaistev kogus raha. Lisaks võimaldaks see vähendada peibutuspartide hulka, sest kandideerida samal ajal toimuvatel valimistel kahte esinduskogusse oleks pehmelt öeldes kummaline. Nii suureneks esinduskogude valimistel ka tugevate kandidaatide vajadus, kes siis reaalselt tegutsema asuvad.
Teine poliitikat maa peale toov ettepanek oleks aga hiljuti välja käidud idee, mis piiraks ühe inimese järjest riigikogus veedetava perioodi kahe koosseisu tööajaga. Tegemist on mitmel pool tavaliselt presidentide puhul käibel oleva piiranguga, miks siis mitte rakendada seda riigikogu liikmete puhul? Konkreetselt tähendab see, et inimene võib riigikogusse valimise korral kandideerida ka järgmistel riigikogu valimistel, aga ülejärgmistel valimistel kandideerimise õigust tal pole. Nelja aasta pärast võib ta aga uuesti kandideerida ja valimise korral järgmisel korral uuesti. See tooks kõikides erakondades kaasa poliitilise nomenklatuuri olulise nõrgenemise ja sunniks riigikogu liikmeid rohkem kokku puutuma eluga väljaspool parlamenti. Poliitikas toimuks üsna tõsine uuenemine: valimistel edu saavutamiseks peaksid erakonnad avalikkusega rohkem suhtlema, olema avatumad ja toetama erakonnasisest demokraatiat. Vastasel korral poleks neil edu loota.
Sellise süsteemi rakendamine vähendab oluliselt „juhtide ja õpetajate” mõju erakondades ja sunnib erakondi tegelema juhtkonna roteerimisega.
Avatust ja avalikku debatti vajab Eesti ka teistes küsimustes, toogu see siis kaasa vastasseise ja konflikte. Teisiti demokraatia paraku lihtsalt ei toimi.
Varem samal teemal:
Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” 28.11.09;
Kaarel Tarand „Kuidas remontida riigikogu?” 09.12.09; Rein Taagepera „Põgeneda valimisseaduse abil” 12.12.09; Toivo Klaar „Ettepanek: üks ringkond, üks mandaat” 22.12.09; jt
