Ants Laaneots, Aleksander Einseln, Johannes Kert – keegi neist pole selline sõjahall nagu end Vabadussõjas ajalukku jäädvustanud esimesed iseseisvumise järgsed väejuhid. Aga ka taasiseseisvumisejärgsed kindralid on rahvale kallid, sest need esinduslikus mundris mehed kehastavad meie oma kaitseväge, meie oma riiki.

Kui rahvas on Kerti näinud kaitseväe juhina nii Kurkse katastroofi järel kui iseseisvuspäeva paraadidel, siis tahab ta teada, miks kindralleitnant enam ametisse ei sobi. Ja kui seda selgelt välja ei öelda, siis ongi 48% inimestest vabastamise vastu ning 37% ei oska sellest üldse midagi mõelda.

President Lennart Meri rääkis Kerdi vabastamise põhjustest hilinemisega, ja rohkem, kui tahtnuks. Välis- ja kaitsepoliitika on alad, kus riigijuhi suu on sageli kinni seotud. Riigikogus esinedes ütles Meri välja, et Kert ei saanud hakkama kaitseväe töö korraldamisega ning rikkus konflikti puhkedes tsiviilkontrolli reegleid.

Ent Kerdi vabastamine järgneb mitmele sise- ja välispoliitilisele konfliktile, mille puhul president avalikkusele selgitusi ei jaganud. Meri on oma usalduskrediidi nende konfliktidega nii väikseks mänginud, et enam ei usaldata teda pimesi ning ta ei saa sädelevalt naeratades öelda: "Kõik on kõige paremas korras. Eesti rahvas tunneb mind, mina tunnen Johannes Kerti."