Ütle üks ilus poisslapse nimi
Eestlaste eesnimevaliku üle on kurdetud vähemalt viimase saja aasta jooksul. 20. sajandi alguses kaevati, et nimesid on vähevõitu ja nad on võõrapärased. Või siis vastupidi: nii mõnelegi ei sobinud mõte toona soovitatud uutest, eesti keeles endas leiduvale ainesele toetuvatest nimedest.
Viimastel aastatel on huvi eesnimede vastu taas elavnenud. Sellele on kaasa aidanud perekonnaseisuasutuste igakuised kokkuvõtted sündide kohta, millest laiema avalikkuse ette jõuab tavaliselt vähemalt üks osa: eripärased nimed, loetelu, milles läbisegi veidrad või lihtsalt võõrad nimed. Kuna kõrvale pole märgitud, et suurem osa lastest saab siiski tavalise nime, on levima hakanud arvamus, et eesti lapsed – küllap needsamad, kes meie sugulaste-sõprade peredes sünnivad? – saavad väljakannatamatult koledaid nimesid, võõrapäraseid ning sageli kirjaoskamatul kujul. Lapsed kannatavat oma inetute nimede pärast ning tahtvat neid täiskasvanuikka jõudes paremate vastu välja vahetada.
Kõigepealt peab täpsustama, et muljest hoolimata on nende laste osa, kes ainulaadse nime saavad, võrdlemisi püsiv olnud. Igal aastal saab vähemalt kümnendik lastest nime (või kaheosalise nime), mida sel aastal rohkem ei anta. 20. sajandil suurenes ainulaadse nime saanud laste osakaal neil ajajärkudel, mil sagedamini kaksiknimesid pandi, nt 30-ndatel isegi kolmandikuni, aga ka 90-ndatel. Muide, neil perioodidel, kui kahte nime ei lubatud panna, ei jäänud soov omapärane olla täitmata, vaid hakati enam ühe nime piires omapäratsema.
Kokkuvõttes on eestlaste seas umbes 4% neid, kellel on kordumatu nimi. Unikaalse nimega soomlasi näiteks on märksa vähem, üks sajast.
Pedagoogikaülikooli üliõpilased on läbi viinud nimeteemalisi küsitlusi ning uurinud, kuidas Eesti elanikud oma nime hindavad. Esialgne kokkuvõte näitab, et suurem osa meist on oma nimega rahul. Vähemalt 18. eluaastaks on enamik oma nimega niipalju harjunud, et lapsepõlveaegsed mured (hüüdnimed, vanematest erinev nime-eelistus) on ununemas. Oma nimest peavad lugu ka need, kelle nime "Nimeraamatu" lisaloetelu lehekülgedelt leiab, kui sealtki. Enamik neist tõstab esile selle ainulaadsust ning etteheited, mis lisatud, pole mitte vanematele, vaid kaaskodanikele, kes nende nime õigesti kirja panna ega hääldada ei oska. Ei maksa unustada, et laps saab kodust kaasa ka muud kui nime, põhimõtted ja arusaamad elust, oskuse nimega toime tulla sealhulgas.
Ka palju vaieldud võõrapärasus on eesti nimedele läbi aegade omane olnud. Avatus, agar laenamine lähinaabritelt ning kaugemalt on eestlaste nimevalikut kogu aeg iseloomustanud. Uusi võõrnimesid on pidevalt lisandunud, sobivad on püsima jäänud, ebaõnnestunud piirdunudki paari katsega.
Eelnev ei tähenda ometi, et kõik eesti nimedega korras oleks. Eestlastele iseloomulik uute võõrnimede laenamine võiks nimelt siiski mingite reeglite (ka kirjutatud, nt õigekirja-) järgi käia. Võõrnimed olgu kirjas nii nagu keeles, kust nad võetud. Lapsevanemad ei tohiks oma armust või oskamatusest võõrastes nimedes tähti suvaliselt välja jätta ega juurde kirjutada. On tõesti heade kommete vastane – nii umbmääraselt perekonnaseadus nimepanekukorra määrab – anda lapsele nimi, mis mitte ühegi keele reegleid ei järgi, ehk siis vigaselt kirja pandud on.
Teine eksimus, mis ka kindlasti heade tavadega vastuolus, on eesti omanimede, samuti soome kasutusest saadud nimede "täiendamine" võõrtähtedega. Praeguse tarvituse järgi otsustades võivad ka Kyllicky ja Lembyth ühel päeval tõeks saada.
Nagu mujalgi maailmas, on üldine suund sellele, et nimepilt muutub üha mitmekesisemaks, selgeid moesuundi on järjest raskem sõnastada. Käibel on samaaegselt nii vanad laennimed, viimastel aastatel on näiteks pandud nimesid Liis, Triin, Kadi, Siim, Kristjan, Mihkel. Samal ajal pannakse vanu võõrkeelseid nimesid, mis olid moes ka 20. sajandi alguses, nt Maria, Anna, Johannes, Karl. Neile on lisandunud uuemad võõrnimed, nagu Helen, Merilin, Kelli, Kevin, Rasmus. Eesti omanimesid, mida kasutati rohkesti 20. sajandi alguskümnenditel, pannakse praegu harva, aga ka nende vastu näikse huvi tõusnud olevat ning esimesed uus-Helmid ja -Salmed on kooliikka jõudnud.
Võimalusi on seega palju ning loodetavasti leiab iga lapsevanem nende seast niisuguse, mis meie keele- ja ilumeelt ei riiva.
TPÜ õppejõud Annika Hussar on kaitsnud magistritöö "Eestlaste eesnimedest aastatel 1930-1990"
