Üts karumurelane lobotas põntil
Tänavuse rahvaloendusega koguti esmakordselt andmeid ka eestlaste murdeoskuse kohta. Vähemalt ühte murret oskab ligi 131 000 eestlast, neist kaks kolmandikku moodustavad Võru murde rääkijad. Tutvustame kõigi murrete iseloomulikke jooni ja esitame hulga murdesõnu.
Tartu murre
Tartu inimese tunneb tavaliselt ära sõnade too ja kunas kasutuse järgi, ometigi on Tartu murdel veel teisigi iseärasusi. Näiteks hääldatakse paljusid sõnu teise välte asemel kolmandas, näiteks olli (oli), vannu (vanu). Mõnikord kipuvad nad ka häälikuid pehmendama ja lühendama, nagu aendel (heintel) ja ei lala (ei laula). Tartlased ei tunnista sageli pikka ü-d, mistõttu kuuleb neid müümise asemel hoopis rmsade (hirmsasti) ja kangede (kangesti) asju müivat.
carik – metsatukk
klõngsatama – jooma
kräuhkam – kiuslik inimene
untsvaht – tõsine inimene
polla – viinaklaas
hülbäts – poolpaks toit või laisk inimene
4109 oskajat
Mulgi murde kõige iseäralikum joon on enamiku sõnade puhul alates kolmandast silbist a- ja ä-hääliku muutumine e-ks – näiteks küdsättema (küpsetama). Sageli jätavad mulgid sõna lõpu viimased vokaalid ära: pernain (perenaine), parants (parandatakse). Ka ei pea nad eriti lugu n-häälikust: mina asemel võib kuulda mia ja sina asemel sia. Veel on Viljandi kandi inimeste seas kombeks tegusõnu veidi muuta, nagu keneltte (kõnelda), parantte (parandada) ja ütteltti (üteldi).
kootsu – kõhn
larka – lobiseja
pirle – praegu
kikk – kõik
lirka – laisk
irend – hõre
arjak – mets
põnt – väike küngas
kusirästik – sipelgas
siib – tiib
9698 oskajat
Võru murre on kõige arhailisem ja ajaloolises mõttes puhtaim lõunaeesti keelekuju. Esiteks on võrulastel rohkem kui üheksa täishäälikut: näiteks on neil kõrge õ (mini-mõni) ja madalam õ (sõber). Vokaaliarmastus hakkab silma ka sõnade lõpus: jäänü (jäänud) ja tule (tuleb). Peale õ „kõrgendavad” võrulased ka teisi täishäälikuid ning emast saab imä ja on asemel ütlevad nad um. Veel kipuvad Võru murde kõnelejad h-häälikut tugevamalt ja sagedamini hääldama kui ülejäänud eestlased, näiteks sihn (siin) ja hus (uss). Väga iseloomulik on võrulastele ka –ts-sõnalõpp, mistõttu on sõnad üts (üks) ja läts (läks) väga levinud.
pihkar – hapu
lakma – jooma
piistämä – soojendama
upo – kartul
tibitolk – tugipuu
tsirrul – pidu
lühküsilm – mikroskoop
pairas – pudeliõlu
87048 oskajat
Keskmurre on praeguse eesti kirjakeelega kõige
sarnasem murre. Siiski saab nimetada ka mõningaid
erinevusi. Näiteks võib keskmurde rääkijate kõnes kohata
sõnu mua ja vuasta (maa ja aasta). Ka kipuvad selle piirkonna murde kõnelejad sõnas asuvaid kaashäälikuid kahekordistama nagu paremalle (paremale), suremalle (suuremale) ning mõnikord j-häälikut ära kaotama: nällane (näljane) ja assad (asjad).
üts – ütles
lattorni – laterna
metsin – mõtlesin
vuoaniks – puukauss
musikas – kartul
reijale – rehealusesse
kõmmeldama – laisklema
210 oskajat
Saarlased on kuulsad oma ö-hääliku ja laulva kõneviisi poolest. Tasub aga meeles pidada, et näiteks Muhus, Kihnus ja Pöides on õ-häälik täiesti olemas. Peale õ kipuvad saarte elanikud ka teisi täpihäälikuid ära vahetama: ütlevad sageli pehe (pähe), pisüt (pisut) ja püme (pime). Rahul pole nad ka tugevate sulghäälikutega, nii saab vikatist vigat ja mõnikord kraavist raav. Kartuli asemel süüakse saartel tuhlist ja kui hing muredest prii, siis ep viga midagid (pole viga midagi).
nilvamadu – vihmauss
nurutuul – tasane tuul
sokipöisel – sokkide väel
kalavinski – säärsaabas
kõrvane – pruuttüdruk
runntuhlis – koorega keedetud kartul
24 520 oskajat
Idamurde rääkijad ütlevad sageli maod asemel madud, pajas asemel padas ja meega asemel medega. Seetõttu on nende jutust tihti ka raske aru saada. Ka armastavad nad väga v-häälikut ja räägivad seetõttu ulvomisest (uluma) ja leevokkestest (lõoke). S- ja t-hääliku koos kasutamise asemel eelistavad nad mõnikord lihtsalt t ära jätta ja ütlevad külast asemel külas, teiste asemel teesse ja meest aseme miiss. Ent seal, kus t ja s kirjakeeles koos ei käi, armastavad nad seda häälikuühendit väga ja nii saabki õhtust esta ja ukse pole mitte lahti, vaid lasti. Ka kasutavad nad seesütlevas käändes n-i: kuolin (koolis) ja maan (maas). Viimaks iseloomustab idamurret veel erisugune mineviku moodustamine: külalised tulivad (tulid) ja annaksivad (andsid) külakosti.
muda – mind
antsuna – Antsu naine
lomotama – laisklema
trugama – lõbutsema
rummik – ümmargune karp
triitsima – läbi hammaste jooma
tanka – laisk hobune
1277 oskajat
Rannikumurde kõnelejad ei tunne vältevaheldust. Ka on levinud k, p ja t eriline hääldus vokaalide vahel, mistõttu kohtame nende kõnes sõnavorme lukema (lugema), pika (piiga) ja tuoka (tooge). Samuti meeldib rannikurahvale sõnadesse k-häälikuid lisada: varekse (varese), tenikse päv (tõnisepäev). Sarnaselt saarlastega ei armasta rannikumurde kõnelejad õ-häälikut, ent ö kasutamise asemel jätavad nad täpid sootuks ära, nii et jõest saab jogi ja põllust pold. Ka võivad nad öelda tahin (tahtsin) ja kulin (kuulsin) aga ka andab (annab) või pitta (peab).
korendal – latil
huras – hõikas
malja – kauss
karumurelane – sipelgas
kibu – paat
visur – lahja õlu
kihmama – jooma
1288 oskajat
Läänemurret kõnelevad inimesed jätavad sageli
sõnalõpud ära. Näiteks võivad nad kasvasid asemel öelda kasvast ja panime asemel panim. Samuti kipuvad nad mõnikord ka j-häälikut ära kaotama ning lahjast saab lahha ja kahjust kahho. Üldiselt võib läänemurret iseloomustada kui e-keelt – ilma asemel elm, pidama asemel pideme, nimi asemel nime jne. Seenel käiakse metses (metsas) ja vilja hoitakse aittes (aidas).
üetti – öeldi
pula – mullikat
nakka – puupulki
jõekirjak – kala
kubi – kauss
rakenbuss – kartulipuder
aetti undi ända – korjati pruudiande,
770 oskajat
Külades kuuleb Mulgi murret päris palju – kui seda muidugi kuulda osata. Näiteks kuuled, et inimesed ütlevad ära tennu (ära tehtud) ja vaja tetta (vaja teha). Mulgid omavahel ikka kasutavad vanu sõnu. Linnas ja ametiasutuses minnakse aga automaatselt kirjakeelele üle – isegi memmed.
Üldiselt räägivad murret rohkem vanemad inimesed, noorte seas on oskajaid üha vähem. Peamiselt seetõttu, et kodus seda keelt ei räägita. Keel ise hakkab aga kergesti külge, näen seda lasteaialaste puhul, kellega juba kolmandast tunnist Mulgi keeles kõnelema hakkan – ja nad saavad väga hästi aru, kui ütlen, et „teeme sõõri ja läeme nüüd mängma”.
Mulke ei kuule kunagi rääkimas – mulgid kõnelevad. Ka on palju sõnu, mida kirjakeeles ei tunta, näiteks pirle (praegu). Eriti palju sõnu on näiteks kõhna inimese kohta: kootsu, kurm, kõdrik, kõksik, giitserd, kõõbits. Käsu peale on raske neid sõnu muidugi nimetada, aga kõneledes tuleb keel kergesti. Kirjutada on raskem, sest see on ju alati ikka kõnekeel olnud.
Muhulane Mari Randmets
Muhu murdest saan ma enamasti täielikult aru, välja arvatud mõnel harval juhul, kui kasutatakse mõnda väga vähe levinud sõna. Ise rääkida oskan Muhu keelt veidi vähem, aga eks see sõnade väänamine parajalt lõbus ole. Kuigi elan juba aastaid Tallinnas, pole Muhu murre kuhugi kadunud. Enamasti on nii, et kui juba praamiga pooles väinas ollakse, hakkab Muhu keel automaatselt tulema, täiesti iseenesest.
Mõnikord ei pruugi ka muhulased ise üksteisest aru saada, sest saare eri osades kasutatakse oma sõnu. Kuigi ma enamasti tallinlastega Muhu keelt ei täägi, tuleb vahel ikka lõbusaid olukordi ette, näiteks lähen töölt ära ja ütlen töökaaslasele, et ole siis munuke või munutui (tubli). Või räägin, kuidas ma tuhlist (kartulit) söön, või et koduõues oli matakas (uss) – siis nad ei saa ikka midagi aru. Ega ma enamasti ise ei tabagi, et teisiti räägin, ent mandrisõbrad ütlevad ikka, et kohe on tunda, et saarelt pärit: rõhud on mujal ja muidugi soo (sinu) ja moo (minu). Neid kasutavad nüüd ka sõbrad.
Seto Aarne Leima
Ma võin rääkida seto keelest, mitte seto murdest, sest meie ise leiame, et tegu on keelega. Kui Setomaal ringi käia, on ikka seto keelt kuulda – mõned inimesed eesti kirjakeelt ei kasutagi. Üks räägib põhimõtteliselt ja teine sellepärast, et ta on selle keelega üles kasvanud ja see on loomulik kõneviis. Mõistagi on noorte seas seto keele kasutus väiksem: sageli nad küll oskavad, ent omavahel räägivad ikka eesti keeles.
Täpselt sama täheldadasin hiljuti Soomes käies noorte saamide puhul.
Setomaalt väljaspool ma tavaliselt seto keelt ei kasuta, ent kui läksin Võrumaalt Tartusse keskkooli, ütlesid kaaslased, et mu l-häälik on teistmoodi, kuidagi pehmem. Aga kui Põhja-Eestis mõnda tuttavat setot näen, siis räägime ikka omas keeles.
Võrreldes eesti kirjakeelega on meil vene laene rohkem: näiteks ütleme juhi kohta vetotšnik, mis tuleb venekeelsest sõnast juhtima. Aga päris seto sõnu on meil ka küllaga, kasvõi piranik (käterätik), hämmätüs (kaste) ja tsura (poiss).
