Uus eksam on parem, sest ta on parem
Eksamikeskuse kodulehelt loeme Märt Hennoste esitlusest „Eesti keele katseeksam 2010”, et „kirjand ei suuda täita tänapäeva eksamitele esitatavaid nõudeid”. Tõestuseks on see, et „ei ole olulisel määral paranenud tekstiloomeoskus; ei ole suurenenud õpilaste lugemus ega paranenud tekstimõistmisoskus; ei ole vähenenud õigekirjavigade arv; ei ole vähenenud poiste ja tüdrukute eksamitulemuste vahe”. Süüvimata, miks olukord selline on, leitakse, et kõik hädad lahendab eksamivormi muudatus, sest kõikvõimsa riigieksami abiga „tagatakse õppetöö süstemaatilisus ja tulemuslikkus; tagatakse õppetöö kvaliteet”. Nii lihtne ongi!
Eesti emakeeleõpetajate selts on teisel arvamusel: pelgalt eksamivormi muutmine ei paranda asja. Põhikooli lõpus on kirjandi asemel uus eksamivorm juba kümme aastat, aga õpilaste keeleoskus pole testi mõjul paranenud. Paraku pole uuritud kehva keeleoskuse põhjusi. Kuidas on mõjutanud õpilaste keeleoskust eesti keele tundide arvu vähenemine, keele ja kirjanduse liitmine üheks aineks, kehv õppekirjandus, ebasoodne keelekeskkond, emakeeledidaktika nõr-kus, õpetajate põhi- ja täienduskoolitus, metoodilise abi puudumine jne? Eksamivormi muutmisega võidakse küll ära peita põhjused, aga ei kõrvaldata neid.
Kahtlase väärtusega ülesanne
Arusaamatuks jääb, miks on eksami muutmisega nii kiire. Uus õppekava rakendub täiel määral alles 2013. Uuendatud eksam aga eeldab, et uue õppekava järgi on juba õpitud, uus lubatud metoodika koolidesse jõudnud, õp-pekirjandus välja vahetatud, õpetajad täienduskoolitatud. Midagi sellist toimunud pole.
Hennoste vastas õpetajatele: eksam on kooskõlas nii vana kui ka uue õppekavaga, 2010. a katseeksami ja päriseksami tulemused olid ligilähedased. Kui nii, siis tekib küsimus, milleks üldse uut õppekava vaja on. Tulemused paranevad pelgalt eksamiülesannete muutmise kaudu! Kas ka emakeeleoskus?
Paraku pole tegemist ainult vormi muutmisega, muutub ka sisu. Kehtivas eesti keele ainekavas ega õppekirjanduses ei ole kirjandusküsimusi, neid ei tohiks siis eksamiski olla. Aga on. Nii ongi õpetajad sunnitud kehtiva õppekava kõrvale jätma ja ise eksamile vastavaid harjutusülesandeid koostama.
Liigne kiirustamine paistab välja ka enneaegsetest otsustest: kättesaadav on ainult 2010. aasta katseeksami statistiline analüüs (sisulist pole veel õnnestunud kusagilt leida), 2011. a katseeksami tulemused on alles analüüsimata, aga juba on kindel, et kõik on hästi ja ministeerium võib kavandada kaheosalise eksami 2012. Ennatlik on ka eksamikeskuse järeldus: „Eksamitöö vorm vastas õpilaste ja õpetajate ootustele.” Õpilaste arvamust tegelikult ei küsitud, õpetajatele saadeti küsitlusleht alles teise katseeksami järel pärast EES-i sellekohast märkust. Aga eksamikeskusega ongi vist nii, et ise teen, ise analüüsin ja ise annan endale hinnangu.
Kõik pole sugugi nii hästi, kui endine minister arvab. Kõige kahtlasema väärtusega on lugemisoskust, iseäranis ilukirjandusliku teksti mõistmist kontrollivad ülesanded. Keele variatiivsus ja tekstide tõlgendamisvõi-maluste paljusus ei võimalda põhimõtteliselt valida üheselt mõistetavaid tekste ega koostada ülesandeid nii, et võimalike vastuste loend oleks ammendav või neid saaks lugeda ühemõtteliselt õigeks või valeks. Põhikooli lugemisülesanded on igal aastal põhjustanud vaidlusi. Oleks kahetsusväärne, kui see hakkaks korduma gümnaasiumi lõpueksamil, kus saavutatavate punktide arv on oluliselt tähtsam.
Lugemisosa hindamiskriteeriumid on väga üldised. Nii näiteks saab punktide maksimumi eksaminand, kelle „vastusest selgub, et õpilane mõistab loetut suurepäraselt”, pisut vähem punkte saab see, kes „mõistab loetut täielikult” või „mõistab loetut selle põhiaspektides”. Punkte ei saa, kui järeldused „rajanevad meelevaldsetel seisukohtadel”. Kellel on meelevald kirjandusteksti tõlgendamise ainuõigusele?
On tähelepanuväärne, et eesti keele riigieksami lugemisüles-annete „vastuses võib olla õigekirjavigu”, kõrgemate punktide saamiseks siiski „mõni õigekirjaviga”. Kui palju on mõni?
Aga hindamisjuhendit ei peagi vist väga tõsiselt võtma, sest eristuskiri ütleb: „Hindamisjuhend ja -võti töötatakse välja eraldi iga eksami tarbeks ning selles on näidatud, mille eest ning kui palju punkte eksaminand saab.” Seega võivad järgmisel aastal olla hoopis teistsugused normid.
Õpetajate arvamus ei loe
Nn võti annab õiged vastused, aga sellele lisandub veel standardiseerimine, mida defineeritakse järgmiselt: „Lugemisosa võt-mes on vastused esitatud esialgsel kujul. Võtit täiendatakse/parandatakse hindamisel vastavalt õpilaste töödes ilmnenud asja-oludele. Lõplikul kujul esitatakse võti pärast standardiseerimist hindamisperioodi lõpus.” Seega ei tea keegi, ka hindaja ise mitte, enne hindamisperioodi lõppu, milline vastus loetakse õigeks, milline valeks. Lugemisülesandeid hinnatakse ainult üks kord ja seda teeb „selleks määratud hindamiskomisjoni liige”. Ettevaatust, tulevased abituriendid, teie lugemisülesandeid hindab ainult üks anonüümne komisjoni liige, s.t ühe inimese maitse järgi pandud punktid on lõplikud.
Lugemisülesanded ja katse-eksamite võtmed vääriksid omaette käsitlust. Õigustatult kritiseerib Maris Veerus 10. mai Postimehes („Läbi mõtlemata riigieksam”) uue eksami nõrku külgi ja küsib: „Ja kas see tähendab nüüd, et kõik koolilõpetajad peavad ühtmoodi mõtlema?”
Küllap peavadki, kuigi võtme koostajate mõttekäiku on raske ära arvata. Näiteks Katrin Reimuse novelli „Naaber” kohta on küsimus: „Priidik tunnistab endale kaks korda, et tal on häbi. Miks ta häbi tunneb? Analüüsi, kas sinu arvates on Priidikul põhjust häbi tunda. (10 punkti)” Võtme järgi peaks õpilane vastama, et esimene häbitunne on „õigustatud”, teisel korral „ei oleks ta tohtinud häbi tunda”. Vaatamata sellele, et Katrin Reimus oma novellis peategelase tunnetele hinnangut ei anna, peab õpilane need hindama õigustatuks või lubamatuks. Lubamatud tunded? Ei tohi häbi tunda?
EES arutas eksamimuudatustega seotut tänavu veebruaris ja esitas probleemid ka eksamikeskusele. Eksamikeskus ei pea õpetajate arvamust millekski ja vastas: „Uus eksam on parem juba sellepärast, et ta koosneb kahest osast: lugemisest ja kirjutamisest”, infot ja koolitusi on piisavalt, õppekirjandust pole vaja rohkem, kui eksamikeskuse kodulehel on. Mis koolides tegelikult toimub või toimuma hakkab, see eksamikeskust vist ei huvitagi. On ju ennegi muudatusi eesti keele õppes tugevama õigusega püütud ülalt alla läbi suruda.
Tõsi on, et eksamikeskus pole uurimis- ega koolitusasutus, tema ülesanne on eksamiülesanded koostada, katsetada ja rakendada. Kelle asi on eksamikeskuse produktide mõju uurida?
