Uus erakond sünnib eikellegimaale
Kui pool rahvast ei taha hääletada mitte ühegi erakonna poolt, nagu küsitlused kinnitavad, pole poliitikutel põhjust hõisata. Selge, et neist ollakse tüdinenud ning et igatsetakse midagi muud, midagi uut.
Jutud uue tugeva poliitilise jõu vajalikkusest ja võimalikkusest Eestis ongi selle loomulik tulemus.
Paraku seda uut messiast ei paista. Vaatamata sellele, et Eesti poliitikamaastik ei ole kaugeltki ühtlaselt, see tähendab vastavalt elanikkonna sotsiaalsele struktuurile ja maailmavaatele, kaetud. Pigem vastupidi. Mõne kivi otsas istub mitu meest tihedalt külg-külje kõrval ja hõikab enda poole ikka seda müütilist “kesklassi”. Teise, hoopis lahmakama rahnu serval kükitab aga keegi, kelle hääl peaks näiteks maainimesi või vaesemat rahvast kokku tooma. Aga needki kuulatavad suurema huviga edukamatele suunatud sõnumit.
NÕNDA LAIUTAB POLLITIKAMAASTIKUL omamoodi eikellegimaa, kuhu keegi eriti ei kipu. Kõige suurem tükk sellest on praegu kinni pandud euroskpetikutele, kes tegelikult on hetkel hajunud kõikidesse liikumistesse ja parteidesse. Olles seal sunnitud silmakirjatsema ja avalikes esinemistes enamasti ikka erakonna ametlikku joont takka kiitma. Seis, kus pool riigi elanikest ei taha Euroopa Liiduga ühineda, aga parlamendis esindab seda mõtteviisi vaid paar üksikut hunti, needki veidi kulunud olemisega, on tegelikult üsna absurdne.
Eurovastaste hulgas annab selgelt tunda karismaatiliste liidrite puudumine. Vastuvoolu ujumine pole enam moes, arutlevad kogenumad. Samas oleks euro-skeptikuid, kes võimulolevate usinate liitujate sammud luubi alla võtaksid, hädasti vaja. Keegi peab ju küsima, torkima, vaidlema, siis ollakse sunnitud ka tädi Maalile asju inimkeeles lahti seletama.
Nagu algul vihjatud, haigutab tükk tühja maad ka tõeliselt vasakpoolse mõtteviisi kandjate jaoks. Oma kindel nurk peaks olema veel tõsistel rahvuslastel, kelle jaoks eestlus on suurem väärtus kui kompromisside hinnaga saavutatud kiirem arengutempo. Muud paigad sellel eikellegimaal on juba ajutisemad.
Teisalt on kohad parteimaastikul täis. See puudutab võimekaid inimesi, kes on oma kohad sisse võtnud ega raatsi end enam liigutada. Ka siis, kui maailmavaade nagu sunniks. Risk kaotada on suur. Konservatiivid ja sotsialistid mahuvad Eestis ühte paati. Sest seltskonnast väljalangenute saatus pole olnud kuigi meeldiv. Rohelised ja rojalistid, Tuleviku Eesti Erakond, Arengupartei, ka Koonderakond, perekond Laaside Demokraatlik Partei, Madisson, Einseln, Toomepuu – kus nad on? Tihti kibestunult riiki kirumas, kusjuures – tõesti koos rahvaga! Sellest ei piisa! Tõsises poliitikas, kus suuri otsuseid tehakse, neid pole.
VIIMASEL KÜMMNENDIL ON EESTIS LOODUD kümneid erakondi ja liikumisi, kelle parimaks hetkeks jäid asutamisel kuuldud ilusad laulud ja lubadused. Või mõned õnnestunud üksikaktsioonid. Need kogemused mõjuvad asjalikumatele poliitikutele juba võrdlemisi kainestavalt. Nii ongi uue tugeva poliitilise jõu sünni võimalused tänases Eestis ülimalt tagasihoidlikud. Lihtsalt pole, kellest või millest see moodustuks. Vaatamata nõudlusele. Sest ideed üksi enam ei kanna, vaja on inimesi, raha ja ka lihtsalt õnne, hetke tabamist. Viimaseks suureks tulijaks erakonna tasemel on tegelikult jäänud Reformierakond, aga see oli ju aastaid tagasi. Ülejäänute puhul on tegemist lihtsalt ühinemiste, nimevahetuste, ümbergrupeerumiste ja muu taolisega.
Ja veel üks takistus. Kui mõni uus liikumine pead liiga kõrgele hakkab ajama, on oodata vanade tegijate selget vastuseisu. Sest inimeste osas on poliitikamaastik parajalt täis ning uusi mahub sinna vaid kellegi lahkumise hinnaga. Nii pannakse teatud hetkel seljad kokku ka vaatamata maailmavaatele, et võõras paja juurest minema peletada. Ka meedia usaldab reeglina neid, kes ennast tõestanud.
Kõige hullem, kui saavutab edu uus erakond, mis on poliitikas pettunute pelgupaik. See ei tähenda jõuliste protestide eitamist. Aga need, kes peavad poliitikat juba iseenesest räpaseks, ärgu parem sinna tikkugu – neid määrib see tõesti. Poliitikuks õpitakse nagu muudekski ametiteks, ja see võtab aega.
Tänaste tegusate erakondade puhul, kes tasapisi kõik kesk-põranda poole kokku liiguvad, on siiski oluline oma algse identiteedi säilitamine ja rõhutamine. Samal ajal mitte maha magades ühiskonna pidevat muutumist. Siis ehk polegi põhjust midagi uut looma hakata.
Jüri Leesment oli enamike Alo Mattiiseni isamaaliiste laulude sõnade autor; hetkel teeb ta Raadio Vaba Euroopale sisepoliitilisi kommentaare
