Lasin kohe uurida, kuhu need pühad sulelised maandusid, ja sain teada, et nad pesitsevad Ämaris! Kiidetud olgu taevas!

Küllap nad tulid, et anda teada lunastaja sünnist ja uskmatu maailma kauaoodatud hukust! Korraldame homme Ämaris jumalateenistuse, laulame inglitele hosiannat ja teenime neid tões ja vaimus. Aamen!”

„Sa oled päris pimedaks jäänud, onuke,” ütlesin mina pahaselt. „Ei tee vahet inglil ja NATO hävitajal! Häbiasi, ja ise tahad minu karjane olla. Ütle, mida ma pimeda karjapoisiga peale hakkan? Selle asemel et mu varal silma peal hoida, marsid peaga vastu puud!

Kas ma pole sulle sada korda öelnud: Niguliste kirik on endiselt jooksus, sajad turistid voorivad seal sisse ja välja, aga kopikatki minu kukrusse ei pudene! Võta ometi kord malakas ja kihuta ta teiste pühakodade juurde tagasi! Ja siis uudised Narvast – seal on ka üks kirik putku pannud! Rääkimata sellest, et sinu ülesanne oleks minu karja suurendada.

Aga no mida sa vanalt ja pimedalt karjuselt loodad! Hea, kui ta silmad nii palju seletavad, et oma pajupilli ikka suhu, mitte ninaauku torkab.”

Põder hakkas rääkima midagi raskustest, mis on teda tabanud kunstliku seemendamise tõttu, aga mina olin sellest tsirkusest juba täiesti tüdinud.

„Kallis inimene, me ei räägi seemendamisest ega muust pornost,” seletasin ma. „Karja suurendamine käib kaika ja lasso abil. Valid välja ühe rammusa kinnisvaraobjekti, viskad talle nööri kaela, tirid enda juurde, põletad ristimärgi kintsule ja ongi valmis! Üks kirik jälle juures!”

„Aga see on ju tavaline karjavargus,” pobises piiskop ehmunult ja tahtis veel midagi öelda, aga mina teda enam ei kuulanud, vaid saatsin taevast alla tulevankri, mis viis Põdra viuhti vanadekodusse.

Tõesti, ära on tüüdanud! Muide, lasin taadil hiljuti ka Priit Pulleritsu kõva mehe testi teha ja selgus, et tegemist on täieliku pehmo ja lödipüksiga. Hingekarjane aga peab olema noor, lihaseline ja väle, võimeline ühe käega terve koguduse pikali panema või siis, kõik kirikuvarad kukil, ateistide eest ära jooksma.

Mulle oli juba ammu silma jäänud üks tugev ja nägus poiss, kes Põdra kojas kannelt mängis. Kutsusin noormehe enda juurde ja küsisin, mis on tema nimi.

„Urmas,” vastas kandlemängija.

„Vaata, Urmas, sina oled nüüdsest minu sulane ja piiskop!” ütlesin mina. „Mine ja hoolitse mu vara eest!”

„Okei!” ütles Urmas, võttis lingu ja läks Narva kirikut püüdma.