Uus kümnend ja uus põlvkond? Miks?
Millalgi minu õpingute päris esimestel kuudel saatis toonane Eesti Päevalehe uudistetoimetuse juhataja, praegune Venemaa-korrespondent Jaanus Piirsalu ajakirjandusüliõpilaste meililisti kirja, milles kutsus hakkajaid ajakirjanikuhakatisi Eesti Päevalehte praktikale ja miks mitte ka päriseks tööle. „Ega keegi meist ei ole siia igaveseks paika pandud. Tulge ja lükage meid siit eest välja,” provotseeris Piirsalu. Tol aastal valisin küll praktikakohaks Virumaa Teataja, ent aasta hiljem, Piirsalu sõnad meeles, kirjutasin oma soovist praktikale tulla Eesti Päevalehe peatoimetajale.
Miks ma seda juttu räägin? Viimasel ajal on lahti läinud diskussioon oodatava-loodetava põlvkonnavahetuse üle (nt Siim Nurklik „Põlvkonnavahetust ei tule”, EPL 28.12.10). Kostab, justkui ootaks mingi vanem ühiskonnategelaste seltskond, et 1980-ndate põlvkond oma teistsuguste väärtuste, suhtumiste ja energiaga annaks Eesti elule uue hoo. Seejuures käsitletakse millegipärast inimesi, kes on sündinud 1980. aastatel, ühise põlvkonnana.
Kuid see, mis kehtib 1980-ndate alguse jõnglaste kohta, ei kehti ju nende kohta, kes on sündinud alles 1986. aastal või hiljem. Kui jätta kõrvale kõik see, mis puutub lapsepõlve ja sellesse, kui palju mõjutas kellegi kujunemist perestroikaaeg, tühjade poelettide, ent kilomeetriste järjekordade tunnistajaks olemine, Balti ketis osalemine või „Nu pogodi” multikad, siis ikkagi jookseb 1980-ndate alguses ja lõpus sündinute vahel lõhe.
Üks riik, üks põlvkond?
Kui 1980-ndate esimesel poolel sündinuid tiriti sisuliselt toore jõuga otse kooli- või paremal juhul ülikoolipingist tööle ning nad on saanud oma väärtuste, moraali ja eetikaga ühiskonna käekäiku suunata juba kümmekond aastat, siis 1980-ndate teisel poolel sündinute jaoks on seis peaaegu risti vastupidine. Avali kätega ei oota neid keegi mitte kuhugi. See on karm tõsi-asi.
Kui mina ja minu sõbrad pääsesime veel ülikoolis õppivate tudengitena tööle lõdva randmega, siis need, kes lõpetavad sama eriala praegu, peavad ennast roppu moodi tõestama juba enne, kui nad töövestluste teise ringigi jõuavad. Seega, anname neile aega.
Teiseks, enne kui me laskume põhjalikku diskussiooni põlvkonnavahetuse vajalikkuse, möödapääsmatuse või selle toppamise põhjuste üle, tuleb määratleda, milleks meil seda üldse vaja on. Kas aeg, kus ühiskonnas domineeris selgelt üks põlvkond (olgu siis kas või nn võitjate põlvkond), õigustas end ja meil oleks vaja sellist aega tagasi? Mina pole selles nii kindel.
Selle asemel, et loota algavast kümnendist uue põlvkonna jõulist läbimurret, võiksime keskenduda hoopis sellele, et saavutaksime ühiskonnas parema tasakaalustatuse. Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui noored tulevad ja Piirsalu ammuse üleskutse järgi vanad olijad „välja lükkavad”, ent kõige selle juures tahaksin loota, et meie elu ei ole kokkuvõttes vaid ühe põlvkonna peegelpilt.
