Uusaasta keskööl kõnelev president mõjub otsekui Leonid Iljitš
Ka mina austan Eesti Vabariigi hümni - niisamuti nagu kõiki teisi ametlikke sümboleid - ning ka minu meelest oleks tulnud anutud situatsioonis vähemalt teleeetris hümni mängida.
Ent samal ajal arvan ma, et oleks paras aeg arutleda meie ametliku uue aasta vastuvõtmise kombe üle hoopis laiemas plaanis.
Tava, et riigipea kõneleb rahvale vana aasta viimastel minutitel, kujunes välja Nõukogude Liidus 1970-ndate aastate esimesel poolel, kui suuremal osal nõukogude inimestest oli kodus juba olemas teler. Seltsimees Brežnev tahtis olla isiklikult osaline iga suure riigi kodaniku uusaastapeol ja sedakaudu talle säärane võimalus ka avanes. Tegemist oli puhtalt propagandistliku aktiga, mida endised Nõukogude Liitu kuulunud riigid on kummalisel kombel tänaseni kopeerinud.
Üksnes Nõukogude komme
Tõsi küll, neis riikides, kus ei ole ühe isiku diktatuuri, on too üritus suures osas depolitiseeritud. Ent mulle ei ole teada ühtegi mitte-nõukogude ruumi riiki, kus samasugune komme olemas oleks.
Igaüks, kes on 1. jaanuari hommikul vaadanud Viini uusaastakontserti, on tähele pannud, et kontserdis tehakse veerandtunniline vaheaeg alates kella 1-st. Meie kell 1 on Kesk-Euroopa aja järgi kell 12 ehk täpselt keskpäev. Ning just too keskpäeva veerandtund on reserveeritud neile riikidele, kus presidendil või mõnel teisel ametiisikul on komme kõnelda uue aasta alguse puhul oma rahvale.
Leian, et ka meil oleks ülim aeg juurelda selle üle, kas mitte viia meiegi presidendi uusaastakõne 1. jaanuari keskpäevale. Omal ajal imestasin, et Lennart Meri, suur ümberkorraldaja, selle peale ei tulnud. Samuti mitte lääne taustaga Toomas-Hendrik Ilves. Ent millalgi võiks ju selle asja päevakorda võtta. Aastavahetuse esimestel minutitel piisaks täiesti sellest, kui teles mängitakse hümni - nagu aru saada, on rahva hulgas selle järele suur nõudmine.
