Uve Poom: Janukovõtši tegude üle pole võimalik kohut mõista
Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesmärk on mõista õigust kõige rängemate rahvusvahelises õiguses määratletud süütegude üle – ICC saab hetkel algatada uurimisi genotsiidi ja inimsusevastaste ning sõjakuritegudega seotud juhtumite suhtes.
Rooma statuudi kinnitamist on Ukraina lubanud juba alates 2000. aastast, kuid pole seda teinud otsitud või pigem tehnilist laadi põhiseaduslike vastuolude tõttu. Poliitilise tahte olemasolul oleks riigijuhid võinud vajalikud muudatused konstitutsiooni ammu sisse viia. Täna peaks võimule tulnud opositsiooni liidritel vajalik tahe olemas olema - Ukrainal on vähemalt kaks teravat võimalike inimõiguste rikkumistega seotud probleemi, mida aitaks leevendada ICC töö võimaldamine riigis.
Juhul kui Kiievis pandi toime inimsusevastased kuriteod..
Ukrainas said aasta alguses eskaleerunud rahutuste tulemusena surma kümned ja viga sajad meeleavaldajad. Seetõttu kahtlustatakse Viktor Janukovõtšit, Ukraina endist peaprokuröri Viktor Pšonkat ja siseministrit Vitali Zahhartšenkot ettekavatsetud mõrvades raskendavatel asjaoludel. Samas on kohtuprotsesside algatamine nende suhtes mitmes mõttes problemaatiline.
Kahtlusalused isikud on hetkel Venemaa kaitse all ja isegi kui nad kohtusse ilmuks, võivad Ukraina õigussüsteemi otsused Janukovõtši toetajatele näida poliitiliselt kallutatud. Lisaks eksisteerib aga risk, et konflikti arengu negatiivse stsenaariumi korral nimetatakse Ukraina prokuratuuri etteotsa taaskord mõni korrumpeerunud isik, kes lõpetab juhtumi uurimise sootuks.
Kas eelnimetatud või hoopis sümboolsetel põhjustel võttis Ukraina Ülemraada 25.veebruaril 324 poolthäälega vastu eelnõu, mille eesmärgiks on anda mainitud isikute uurimine ICC kätte. Kuigi kohus ei võta mitte mingil juhul uurida konkreetsete isikute kuritegusid, vaid ulatuslike inimõiguste rikkumistega seotud juhtumeid laiemalt, tuleks uurimine algatada inimsusevastaste kuritegude kahtlusel. Seda ei saa ICC teha aga niikaua, kui raada pole kinnitanud Rooma statuuti. Alternatiivselt võiks uurimise algatada ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega, ent veto-õiguslik Venemaa seda antud juhul ei lubaks.
Süüdistatavate suhtes kehtib süütuse presumptsioon ja ilma kohtuotsuseta ei saa kedagi kurjategijaks tembeldada. Ent kui uurimise tulemusena selguks, et Kiievis pandi tõesti toime inimsusevastased kuriteod, aitaks sõltumatu ja rahvusvahelise kohtu töö tagada süüdlaste vastutusele võtmise.
Inimsusevastaste kuritegude ennetamine Krimmis
Teiseks võib Rooma statuudiga ühinemine ennetada inimsusevastaste ja sõjakuritegude kordasaatmist, juhul kui vägivaldsed kokkupõrked Ukrainas peaksid jätkuma, täpsemalt Krimmis ja Venemaa osalusel.
Venemaa valmisolek meeleavalduste ja eriti relvastatud vastupanu mahasurumiseks on kõrge ning ilmselt tehtaks seda vahendeid valimata. Isegi kui Ukraina praeguse seadusandluse kohaselt võib üritada võimalike ulatuslike inimõiguste rikkumiste eest vastutavad inimesed kohtusse tuua, osutuks see siseriiklikult sama keeruliseks kui Ukraina korrumpeerunud liidrite üle õiguse mõistmine. Rooma statuudi kinnitamisel peaks ICC rahvusvahelise kaaluga arvestama aga kõik Ukraina territooriumil kordasaadetud raskete süütegude eest vastutavad isikud.
Teisisõnu – juhul kui Vene Föderatsiooni või nende toetatud vägede poolt saadetakse korda massilisi inimõiguste rikkumisi, võivad need tingida Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ebamugava tähelepanu - ja õiguslikud tagajärjed - Venemaa sõjalisele ning poliitilisele juhtkonnale. See võib isegi neid heidutada kasutamast tsiviilisikute või relvastatud võitlejate vastu kõige julmemaid, alandavamaid ja piinarikkamaid võtteid.
Eelnev aitaks ühelt poolt ära hoida õõvastavaid inimkannatusi, kuid teiselt poolt parandada ka Ukraina julgeolekut - Rahvusvahelise Kriminaalkohtu mõju ahendab konflikti osapoolte käsutuses olevat arsenali, mida kasutada riigi suveräänsuse ja terviklikkuse eest seisvate inimeste vastu.
Artikli autor viib ellu sihtasutuse Unitas projekti, mille raames koolitatakse Ukraina, Moldova ja Gruusia noori Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja rahvusvahelise kriminaalõigusega seotud teemadel. Projekti toetatakse Välisministeeriumi arengukoostöö- ja humanitaarabi programmi raames. Artiklis käsitletakse autori isiklikke seisukohti.
