Link kopeeritud!

Väärt- ja rämpseestlased

 (60)

Laulupeo teise päeva lõpus viibib lauluväljakul 100 000 inimest. Kõik nad on eestlased. Hea küll, kohal on veel külalisi välisriikidest ja eks ka mõned Eestis elavate teiste rahvuste esindajad, aga ütleme praegu, tõese ümmargususe huvides, et seal on 100 000 eestlast.

Iga seitsmes Eestis elav eestlane. Suuremat solidaarsust kui sel hetkel ei tunne eestlased üksteisega mitte kuskil. Vähemalt mitte sõja- ja revolutsioonidevabal ajal. Laulupeo teise päeva lõpuks kõlav „Mu isamaa on minu arm” trumpab üle olümpiakulla, iseseisvuspäeva ja võidupüha paraadi. See on hetk, kus kõik eestlased on valmis üksteisele naeratama, kus nad tunnevad, et iga eestlane on teise eestlase kallis vend või õde. Veel tagasiteel lauluväljakult lehvib õhus see hingepaitav vennaarm.

Järgmisel päeval on kõik haihtunud. Andres Maimik kirjutab ühes essees, kuidas ta astus kord võõrsil lennukisse, et Eestisse lennata, kuidas ta jäi lennukis pagasit ära paigutades ette ühele võõrale kaaseestlasele ja kuidas too teda selle peale räige sõimuga üle külvas. Maimik küsis: me mõlemad oleme eestlased, aga mis mind selle sõimajaga õigupoolest ühendab, peale selle, et me mõlemad räägime eesti keeles? See on hea küsimus. Olen sellele samuti mõelnud. Ma nimelt ka ei tunne – väljaspool laulupeolummust – just tihti, et teine eestlane tänaval, kaupluses, maanteel, pargis, üldse peaks mind oma kalliks vennaks. Pigem tundub ikka, et olen tal jalus, segan tema eksistentsi ja parem, kui mind üldse poleks ilma sündinud või vähemalt sel päeval tema teele sattunud. Kallil vennal ei sõimata ju nägu lambist täis. Jah, argipäeval ei näe ma eestlaste ühtehoidmist eriti kusagil.

Samal teemal:

Rumal ülbus

Parkisime kord auto poe ette. Mina ise autot ei juhi, aga naine on väga hea juht. Kohe parkis minupoolse ukse kõrvale teine auto, aga nii lähedale, et ma ei saanud ust normaalselt avada. Vehkisin käega, tegin grimasse – nähti, aga ei peetud millekski. Pugesin kuidagi autost välja, ütlesin, et pargiti liiga lähedale. Teise auto juht oli keskealine eesti mees, kõrval keegi noorem eesti naine – ilmselt armuke. Mehelt tuli vastuseks ennasttäis, ülbe sõim. Sellega liitus ka tema kaaslanna. Need olid kallid eesti rahvuskaaslased.

See oli ainult üks näide. Eestlastele meeldib end pidada tarkadeks, tublideks inimesteks. Oleme paremad kui need venelased-okupandid! Mina sellist piiri nõus tõmbama ei ole. Suhtlen paljude inimestega, loen lehti, kuulan uudiseid – aina tuleb mul kokku puutuda rahvuskaaslastega, kellega ma ei ole nõus tundma mingit solidaarsust, kellega mind, haritud inimest, küll vabameelset, kuid siiski häid kombeid pisut tundvat ja järgivat indiviidi, ei ühenda mitte miski.

Üks eestlaste seas väga levinud halb komme on susimine. Susimine ja selja taga sosistamine. Igas kollektiivis – tööl, korteriühistus, lapse klassikaaslaste vanemate hulgas – on selliseid eestlasi. Nende susimise nahka läheb teiste inimeste närve, aega, raha. Tule ja ütle mulle näkku, pane nimi alla – ära susi, kurat. Aga ei, julgust näkku öelda ei ole, susimine ei nõua mingit julgust. Leiab teise omasuguse, siis juba sosistavad, kombineerivad, intrigeerivad. Hakkad vaatama, küsid, et kas midagi on viga – oh ei, kõik korras, kõik korras! Kas ma peaksin selliste lödilõugadega tundma mingit solidaarsust? Mis meid ühendab?

Teine paljusid eestlasi iseloomustav joon on rumal ülbus. Minu vaimusilma ees kerkivad esile just sellised keskealised mehed nagu too, kes mind tahtis poeparklasse blokkida. Haridust neil ei ole. Haritud inimesed võivad olla susijad ja sosistajad, aga rumalaks ülbuseks läheb vaja harimatust. Noorena jõmm või tibi, vanemana ennasttäis mölakas või mõrd. Üldiselt ikka mees, selline väikelinna tuus, kellel on vanade autorümpade lagundamisega tegelev firmaköks, istumise all porine roostes džiibilogu ja kõrvalistmel Sharm el Sheikhis pruuniks kärsanud noor naine ning kes naerab Henrik Normanni naljade peale ja õõtsutab ennast rütmiliselt Meie Meest kuulates. Ta hoiab kõhtu ees ja lõuga püsti, et kõik näeksid: tema juba oskab elada. Groteskne dissonants on, et tegelikult on ta loll nagu saabas. Mis ühendaks teda ja mind?

Susijad ja sosistajad

Loe veel

Lähme tagasi lauluväljakule, vaatame uuesti neid 100 000 eestlast Ernesaksa-Koidula hunnitu laulu ootel. Küsisin paar aastat tagasi ühelt kultuuri- ja ajakirjandusvallas tegevalt mehelt, kes oli nõukaaja lõpus tähtsal kohal ja kes on ka praegu tähtsal kohal, et kui võõrriik okupeeriks homme Eesti, kui suur osa riigijuhtidest ja -aparaadist jätkaks süümepiinu tundmata töötamist uue võimu heaks. Tema, tark ja elu näinud mees, vastas silmagi pilgutamata, et umbes pooled.

Ehkki marurahvuslikel ajalookirjutajatel on soov näidata, et stalinistlikes küüditamistes on süüdi kõik teised peale eestlaste-vaesekeste, on tõde see, et Moskvast anti ainult küüditatute hulga arvud – aga inimesed nende arvude taha leiti Eestis. Kas ilma kallite eesti rahvuskaaslasteta, kolleegide, ligimeste, naabrite ja üleaiameesteta, kes kadedusest ja vimmast näpuga näitasid, oma kasusid silmas pidades susisid ja kombineerisid, aarialiku täpsusega slaavilikke käske täitsid, karjääriredelil trügisid-tormlesid, oleksid need nimekirjad sündida saanud? Vaevalt. Sellised asjalised on hullemad kui küüdimehed, kes käisid ainult ukse taga. Küüdimeesteks ei küsitud, vaid pandi. Näpuga aga näidati enda vabal soovil. Kui palju oleks nende 100 000 eestlase seas potentsiaalseid küüdinimekirjade koostajaid, võidukalt helgesse tulevikku marssijaid? Olen kindel, et rohkem, kui me karta julgeksime. Ajalugu ja statistika toetavad mu sõnu.

Ei, mõtleval ja intelligentsel inimesel on võimatu tunda täielist rahvuslikku solidaarsust. See tähendaks sõbrasuhteid liiga suure hulga susijate ja ennasttäis mölakatega, pealekaebajate ja isekate tõbrastega, ajudeta lammaste, vimmaõhutajate ja keldri-Goebbelsitega, idiootidest võrgukommentaatorite, rahakühveldajate, parteiliste sulide ja saamameestega, rääkimata kõikvõimalikku sorti, liiki, laadi ja tõugu varastest ja röövlitest, prügistajatest ja sarikihutajatest. Mida on minul ühist kõigi nendega? Peale formaalse rahvustunnuse? Absoluutselt mitte midagi.

See ei tähenda, nagu ma oleks maha salanud eestlase endas, nagu ma oleks eestluses pettunud, nagu ma eelistaksin olla mõne teise rahva esindaja. Ei midagi sellist! Hoopiski, ma leian, et nimetatud rahvaosal peaks olema probleeme enda eestlaseks nimetamisega. Aga nii see kahjuks ei ole. Mida lollim, lärmakam, nõmedam isik, seda vingemaks isamaalaseks ta end kuulutama kipub. Ise pole pärast põhikooli lõpetamist võib-olla ühtki tõsist ajalooainelist raamatut kätte võtnud, aga kuulutab iga nurga peal, mida tuleks peale hakata Eesti venelastega ja kui vahva vunts oli Hitler.

Tõrjugem ülbust ja rumalust

Olen jõudnud selleni, et jagan eestlased kaheks: väärteestlasteks ja rämpseestlasteks. Väärteestlased tunnevad vastutust kaaskodanike ja tuleviku ees, nad püüavad endast anda ühiskonnale kõige paremat, olgugi et ühiskond alati neile kõige pa­remat ei anna. Nad väärtustavad haridust ja teadmisi, loomingut ja kunste, keskkonda ja ühisruumi, teiste aega ja närve, nad on teiste suhtes abivalmid, sõbralikud, vastutulelikud. Väärteestlased on need, kellega on meeldiv ühiseid asju ajada, ühes majas elada, ühes bussis sõita, ühes lauas süüa, ühes kassajärjekorras oodata. Rämpseestlased on need, keda eespool kirjeldasin. Nende lähedusse ei ole meeldiv sattuda.

Kuidas siis jääb rahvusliku solidaarsusega? Kas seda üldse on vaja? Jah, on. On vajalik, et väärteestlased tunneksid endid olevat ühendatud – kaitseks rämpseestlaste jõhkra pealetükkivuse eest. Mina, loomeinimene, tunnen eelkõige solidaarsust teiste loomeinimestega, olgu siis tegu eestlase või ükskõik mis teise rahvuse esindajaga. Loomeinimesega Helsingist, Pariisist, Tulemaalt on mul rohkem ühist kui rahvuskaaslasest bemmikräunutajaga. Aga samuti olen solidaarne kodanikuühendustega, kes üritavad murendada ametnike võimu, humanistlike väärtuste eest seisjatega, kõigi nendega, kes ei virise, vaid üritavad elu paremaks teha, kõigiga, kelle sõnades kõneleb mõistus.

Tahaksin esitada üleskutse: väärteestlased, üritagem koondada võim enda kätte! Tuleb seista oma põhimõtete eest. Kui me ka ei suuda rämpseestlasi pildilt täiesti kõrvale suruda, näevad nad vähemalt, et nende vastas on teine jõud, näevad, et nende rämpspõhimõtted ei ole ainumaksvad. Hoidkem lapsevankriga sisenejale ust lahti, aidakem eakal bussis piletit komposteerida, tänagem lahket tellerit, viigem seest tohletanud aprikoosid poodi tagasi, jätkem tühi pudel metsa alla viskamata, hääletagem valimistel üksikkandidaatide poolt, õppigem ütlema ei jama pähemäärijatele. Kutsugem korrale huligaanitsevaid jõnglasi, tõstkem lärmi, kui näeme ebaõiglust.

See puudutab põhimõtteliselt kõiki rahvaid. On olemas rämps­ameeriklased, rämpssoomlased, rämpsvenelased. Nende vastaspoolel on väärtameeriklased, väärtsoomlased, väärtvenelased. Aga praegu olid teemaks eestlased. Ja väikerahva solidaarsus on ikka tera teine asi kui suurrahva solidaarsus. Nadi oleks, kui tuleviku ajalooraamatus kirjutataks: eestlased, keda oli niikuinii vähe, läksid lõpuks ka kõik üksteisega raginal riidu ja pärast seda pole neist midagi kuuldud. Riidu võib minna küll – aga ainult nendega, kellega teisiti ei saa.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare