Vaba sõna hind ehk kümme aastat hiljem

Äripäeva ja Eesti Ekspressi kümnendad sünnipäevapeod möödunud ja algaval nädalal tähistavad 10 aasta möödumist vaba ajakirjanduse taassünnist Eestis. Sügisel 1989 tegi ENSV peatsensor Kurt Ingermann viimase abitu katse takistada Eesti Ekspressi ilmuma hakkamist ja loobus seejärel ametist.

Toonased ajakirjandustähed Valve Raudnask, Nasta Pino ja Stepan Karja peavad nüüd pensionipõlve, Olev Anton ja Toivo Aare on läinud manalateed. Põlvkond nooremad Enno Tammer, Hans H. Luik, Mart Kadastik ja Toomas Sildam püsivad seevastu sadulas, ehkki esimesest on tehtud vahepeal kriminaalkurjategija ja kõiki ülejäänuid süüdistatud koostöös KGBga.

Esimeste meediakangelaste käsi on käinud märksa halvemini. Rein Kaarepere on mulla all, Carl Danhammer Soomes vangis, Enelin Meiusi ja Indrek Samussenko varjavad end välismaal, Tiiu Silves helistab aegajalt vaimuhaiglast ja räägib abielust Araabia sheigiga, Andres Bergmanni ja vendade Sõnajalgade ärid on võla-usaldajatele lootusetus pankrotis.

See meelevaldne kõrvutus teeb ajakirjanikele au, jättes mulje, et me oleme paremad, kui ühiskond meie ümber. Ajakirjanikud pole silma paistnud korrumpeerumisega, nagu linnaametnikud, ja suurejooneliste pettustega, nagu pankurid. Ajalehtede juhid pole pagenud maalt, võõras raha taskus, ja tellija on lehte saanud ka lehtede langemise aegu, ehkki mitte alati just seda lehte, mille ta tellis.

Ent ometigi on ajakirjandusel ja mullivannikangelastel midagi ühist, mingi sõnajalalik soov elada üle oma võimaluste kasvõi jumalale lootes. Ei, suuremate lehtede peatoimetajad ei kihuta Mercedestega ja erinevalt näiteks Stockholmist ei kõrgu Tallinna kohal ühegi ajakirjanduskontserni peakorter, vaid hoopis pangahooned, kuid trükiajakirjandus tervikuna kulutab juba aastaid rohkem kui teenib.

Konkurents kannustab olema üha paksem ja värvilisem, paistma üha ilusam ja rikkam, kuni pole enam publikut, kes selle eest maksta jõuaks, ja järgmisel ringil tuleb kogu ilu ja uhkus poolmuidu laiali jagada.

Nokk kinni, saba lahti. Kes esimesena järgi annab, on igavene kaotaja ja võitja teeb puhta töö. Nii arvata on vähemasti kergem, kui tunnistada, et me oleme vaesed ja väikesed ja peaksime seadma suu seki järgi.

Paljude hüvede ja saavutuste kõrval on kümneaastase ajakirjandusvabaduse tulemuseks ka meediamull, mille hinnast osa maksavad kinni mitte selle vabaduse kasutajad, vaid Rootsi ja Norra ärimehed.

Kui kaua nad veel viitsivad? Kui ülejõuelamise mull ükskord lõhkeb, võib Eestist saada Rootsi filiaal, kus on üks pank ja üks ajakirjandus. See on turvaline, aga siiski nii umbne väljavaade, et võiks küsida, kas konkurents veab lõputut arengut või hoopis lõpetab selle.

Küllap tähistavad Eesti Päevaleht, Postimees, Eesti Ekspress ja Äripäev ka kümne aasta pärast ajakirjandusvabaduse ümmargust sünnipäeva, kuid peoperemehi ei pruugi siis olla enam rohkem kui üks.