Vabaduse eest võitlemisest

•• Rõhuv enamik eesti rahvast kiidab heaks valitsuse otsust, et tunnistada Saksa sõjaväes olnud eestlasi, kes võtsid 1944. aastal Eesti kaitselahingutest osa, vabadusvõitlejateks. Kuid leidub eestlasi, s.o marukommuniste, ja ka neid, kes ei tea neist kaitselahingutest midagi ja kes seeläbi ei poolda Saksa sõjaväes sõdinud eestlastele vabadusvõitleja staatuse andmist.

Sel juhul pean esitama väljavõtte kõnest, mis professor Jüri Uluots, kes oli end viimase EV peaministrina kuulutanud presidendi kohusetäitjaks, pidas Eesti rahvusväeosadele. Olin 1944. aasta suvel Paldiskis marsipataljoni koosseisus ja kuulasin sõjaväelaagris raadiovaljuhääldajast teiste eesti rahvusväeosade sõduritega seda kõnet.

Eesti tahab oma

Kõne lõpp oli selline: “Et säilitada meie maad, meie rahvast ja kõiki, mis temale kallis, peame võitlema. Aga on veel teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega, oma verega ja kogu oma olemisega eesti rahvas tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased, ei ole Nõukogude Liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude Liitu ka edaspidi kuuluda. Eesti ei taha olla kellegi oma, ta tahab ainult seda, mis on tema oma. Seda oma ta praegu kaitseb kõige sellega, millega võib. Ta tahab õigust.”

Saksa sõjaväes olevad eestlased olid koondatud Eesti rahvusväeosadesse, nende mundri käisel oli Eesti lipu embleem, seega nad sõdisid Eesti lipu all. Nende eestlastest ohvitserid ei olnud natsipartei liikmed. Vastupidiselt Eesti korpuse sõdurid sõdisid punalipu all ja nende eestlastest ohvitserid olid kompartei liikmed. Eesti korpuse sõdurid sõdisid anastamise eesmärgil. Aga Eesti korpusele sõdisid vastu Saksa sõjaväe koosseisus olevad Eesti rahvusväeosad – Eesti iseseisvuse eest ja kommunistliku terrori vastu.

Ülo Ese, pensionär