Vaieldamatult on pealinnas käimasolevas ehitusbuumis võtmeküsimuseks kaks sõlmpunkti: Vabaduse väljak ja Viru väljak.

Ajalooliselt on kujunenud nii, et esimene on puhtalt asukohaspetsiifiliselt lähemal võimule. Teine aga tänu kaubandusliku tähtsuse kaotanud vanalinnale, viimase sõja ajal tekkinud tühermaale, kaubamajale, Viru hotellile ja kerkivatele kõrghoonetele, kindlasti palju lähemal ärimaailmale.

Vabaduse väljakut, mis pole ju kuigi kaugel Toompeast ja Raekojast, rääkimata linnavalitsusest, projekteerivad Andres Alver, Tiit Trummal ja Veljo Kaasik. Viru väljakut aga konkureeriv büroo eesotsas Vilen Künnapu ja Ain Padrikuga.

Raske on öelda, kas erinevad siin arhitektide nägemused või dikteerivad nende poolt pakutavaid lahendusi võim või äri. Selge on aga see, et Viru väljakut rahastab ärimaailm, Vabaduse väljakut riik. Viimane tahab väljakul näha ka riigi sümboleid.

Eelkirjeldatud areng on omamoodi loogiline ning veel paljast keeleinertsist nimetame Viru väljakut täna “väljakuks”. Mingeid väljaku tunnuseid sel ju pole, kuid neid on raske leida ka Vabaduse väljaku puhul – pigem on ta lihtsalt “plats”.

Mõlema “väljakuks” kutsutud platsi puhul on oluline tulevikustsenaarium: kas kujundame ühest tõelise väljaku ja teisest lihtsalt “keskuse”.

Väljak eeldaks interaktiivselt ja sümboolselt organiseeritud arhitektuurilist ruumi, ärikeskusel piisab sellest, et ta aitab funktsionaalselt täita talle ettenähtud ülesandeid: saaks kiiresti läbida eskalaatorite, tunnelite, bussiterminaalide ja ülekäikude abil võimalikult ruttu olulised ostukohad. Futuristlikult mõeldes võiks Helsingi ja Tallinna vahele ehitatav veealune tunnel jõuda otsaga kohe Viru keskusse – just nimelt “keskusse”, sest väljaku nime see linna tänaste kavade kohaselt enam tulevikus kindlasti ei vääri.