Vabaerakondlane: hülgasime kaevikud, et minna rünnakule
Juhtusin lugema Juhan Kiviräha arvamust pealkirjaga „Vabaerakond hülgas demokraatia kaitse kaevikud“. Pealkiri ehmatas – tohoh, mis Juhanil siis nüüd viga, siiani ju justkui mõistlikku juttu ajanud. Sisu pani asjad siiski paremasse tooni. Ei olnudki ainult kriitika, pigem oli rohkem soov Vabaerakonnale appi tulla ja aidata meie käitumist selgitada.
Kui nüüd tema loo pealkirjast rääkida, siis tõsi ta on, aga kaevikud hüljatakse kahel erineval põhjusel: siis kui taganetakse, aga ka siis, kui minnakse rünnakule. Suurenenud kaotused kaasnevad mõlemal juhul, aga kui kaotuseks on reiting, siis rünnakule minnes ja ka edu saavutades pöördub kaotus kiiresti võiduks.
Risk on risk, Vabaerakond teadis ja arvestas sellega, et pildilt „ära olemine“ toob esmalt kaotuse. Aga me teadsime ka seda, et sõna „vaba“ meie nimes ei tähenda vabalt ja suvaliselt lehvimist, nagu teevad need, kes küll ei toetanud nn kahe tooli seadust, kuid praegu käituvad vastupidiselt. „Vaba“ tähendab seda, et toetades ja osaledes valimisliitudes, näeme me parima kohaliku elu otsustajana vaba kohalikku inimest. Kohaliku elukorralduse üle otsustaja ei tohi sõltuda parteilisest toiduahelast, olla partei tagatoa mängukann või inimene, kelle otsustusvõime kohaliku teeaugu parandamisel lähtub parteide vastandumisest riiklikul tasandil.
Ma ei saa nõustuda Kiviräha väitega, et Vabaerakonna kohalikelt valimistelt kõrvalejäämine üksnes tugevdab tsentraliseeritud parteisüsteemi. Jah, see oleks nii, kui Vabaerakond üldse ei osaleks valimistel. Aga me osaleme! Erakond koosneb inimestest ja meie inimesed osalevad nendel valimistel väga aktiivselt. Lausa rohkem, kui iga seitsmes Vabaerakonna liige osaleb kohalikel valimistel mõne valimisliidu nimekirjas.
Tuleb tunnistada, et demokraatia ja kodanikuühiskonna arendamine ei ole sugugi populaarne tegevus, sest tihti ei osata või ei taheta näha seoseid nende valdkondadega, mida uuringutes enim tähelepanu väärivateks nimetatakse. Nii inimeste heaolu ja elatustaseme parandamist, majanduse arengut kui ka tervishoiuteenuste kättesaadavust pidurdab väga otseselt lokkav korruptsioon, parteilised toiduahelad ning vabalt otsustada-vastutada võivate kodanike regulatsioonidesse surumine.
Ühes on Kivirähal kindlasti õigus. Ollakse harjunud, et parteid osalevad kõikvõimalikel valimistel ja mitteosalemist oleksime pidanud jõulisemalt selgitama. Ma siis püüan.
Esiteks, Vabaerakond osaleb neil valimistel, aga teeb seda oma liikmete osaluse kaudu valimisliitudes. Teiseks, Vabaerakond ei olegi tavaline partei. Meil ei ole kartellierakondadega võrreldavat üle-Eestilist sõltlaste võrgustikku ja me ei kavatse teeselda, nagu meil oleks. Küll aga on koos meiega valimisliitudesse koondunud paljud ärksad inimesed, kellel on kõrini sellisest kohaliku poliitika stiilist ja parteikontorite ettehooldest.
Jah, me oleme kaeviku hüljanud, aga mitte taganemiseks. Me näeme esimesi muutusi, mis seisnevad näiteks selles, et kui Vabaerakonna saadikud istuvad järjekindlalt istungi ajal riigikogu saalis, siis on ka teiste erakondade saadikud hakanud huvi tundma, et mis põnevat seal siis toimub ja eksivad sinna üha rohkem.
Hale vastandumine, mis seisneb sama kaeviku eri otstes mudakuulide pildumises, ei ole Vabaerakonna mängumaa.
