Vabaerakondlane Kaul Nurm: Kartelliparteid käituvad nagu kasiinopidajad

Kasiinotööstus on rajatud tõenäosusteooriale, mille alusel pikas perspektiivis kasiino alati võidab. See muidugi ei välista, et ühel õhtul võib ka klient väljuda kasiinost kopsaka võidusummaga. Samale põhimõttele on kartelliparteid üles ehitanud ka Eesti poliitsüsteemi, milles valimisliitude edu on pigem juhus, süsteemivastane erand, sest kõik võidueelised on seadustatud just võimuerakondade kasuks. Milles siis asi?

Valimisliitude keelustamisest

Esmalt meenutagem, et 2002. aastal üritas Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon ning 2005. aastal ka IRL-i ja reformikate valitsus valimisliidud Eestis üldse keelustada. Põhjendusteks toodi, et „metsikud“ ei kanna vastutust oma valijate ees. Kartelliparteide tegelik motiiv oli ja on suurendada oma võimuvertikaali – määrata omavalitsustesse enda esindajad ja sekkuda kohalikku elukorraldusse, rikkudes sellega sageli ka omavalitsuste autonoomiat. Selline mõttelaad on pärit nõukogude ajast, kui kommunistlik partei kuulutas ennast rahva auks, mõistuseks ja südametunnistuseks.

Lääneliku liberaalse demokraatia olemus on aga põhimõte võimaldada kodanikel olla vabad, sh sõnastada endile ise mistahes maailmavaade. Just tugevad kogukonnad ja kodanikualgatus on seal demokraatia nurgakiviks. Omavalitsused on aga autonoomsed, st lahutatud keskvõimust. Seetõttu on ka meie põhiseadus näinud ette, et kohaliku võimu teostamiseks ei ole erakonnad vältimatult vajalikud. Selleks võivad sama edukalt olla ka valimisliidud või isegi üksikkandidaadid.

Parteide rahastamisest

Kartelliparteid on määranud endale riigieelarvest iga-aastase toetuse 5,4 mln eurot. Kuigi see toetus määratakse erakondadele üksnes sõltuvalt parlamendi valimistulemustest, korraldavad parteid nende vahenditega ka massiivseid kohalike omavalitsuste valimiskampaaniaid. Valimisliitu koondunud kodanik teadvustab sellist ebavõrdsust endale kohalike volikogde valimiste ajal, kui ta peab oma taskust maksma kinni oma nimekirja valimisreklaami olukorras, kus kartelliparteid teevad maksumaksjate toel massiivset välireklaami, uputavad postkastid üle läikivate klantspiltidega, jagavad nimelisi šokolaade ja zombistavad nii raadio kui telepurgi. Sellegi maksab maksumaksjana osaliselt kinni valimisliitu kuuluv kodanik, kes üldjuhul käib kohaliku asjaajamise kõrvalt ka mõnel tootlikumal tööl.

2012. aastal kavandas Reformierakond koos IRL-i ja sotsidega täiesti tõsimeeli nelja ametliku maailmavaate sihtasutuse rahastamist vastavalt neljale riigikogus esindatud erakonnale veel täiendavalt 900 000 euroga aastas. Neid peatas üksnes kodanike üldine hukkamõist.

Sellest tulenevalt on Vabaerakond koostamas seaduseelnõu, mille alusel võrdsustataks valimisliitude rahastamine erakondade riigieelarvelise ülalpidamisega. Supp läheb erakondadele seega lahjemaks, kuna edaspidi tuleks hakata rahastamisel arvestama ka kohaliku demokraatia komponenti.

Peibutuspartlusest

2013. aastal tulid valimisliidud Eestis välja 292 nimekirjaga ja kuigi neisse kuulus 5290 inimest, kes moodustasid kõikidest kandidaatidest 36%, osutus neist valituks 1321 inimest, kes moodustasid lausa 45% volinike koguarvust. Taoline valimisedu läbi mitmete valimiste on kartelliparteidele kahtlemata pinnuks silmas. Vasturohuna taasseadustati käesoleva aasta septembris nn kahe tooli seadus, millega anti Riigikogu liikmetele õigus olla samal ajal ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige.

See kõik on Eestis juba olnud ja seda kutsutakse ka peibutuspartluseks. Paljud ei mäletagi enam, et Indrek Tarand võttis 2009. aasta europarlamendi valimistel 102 500 häält ja otsemandaadi just protestikandidaadina peibutuspartide vastu. Paljud ei tea näiteks sedagi, et üks Kagu-Eestist Riigikogusse valitud populaarne rahvasaadik, kes ise nimetab ennast kohalikuks „omaküla meheks“, on alates 2005. aastast kandideerinud kohalike volikogude valimistel korduvalt hoopis Tallinnas, omades seal sissekirjutust ja olles niiviisi maksnud ka kõik maksud pealinna.

Tänaseks on rohkem kui 120 valimisliidu eestvedamisel nn kahe tooli seaduse põhiseaduspärasus vaidlustamisel Riigikohtus, mida tehti edukalt ka 2005. aastal.

Valimisringkondadest

Kuigi läbiviidaval haldusreformil on palju plusse, ei ole saladuseks, et selle kõige negatiivsem tagajärg on ühendomavalitsuste kaugenemine kodanikest. Oma kodupaiga ja kogukonna arengut esiplaanile seadvate valimisliitude mõjuvõim ja sõnaõigus vähenevad, kuna suuremates omavalitsustes on kartellierakondadel lihtsam panna välja tugevaid nimekirju ja osta maksumaksja raha ning peibutuspartide toel kokku valijate tähelepanu. Valimisliitudele on aga omavalitsuste ühinemise protsessis suureks katsumuseks erinevate kogukondade ja seniste valimisliitude vahelise koostöö korraldamine. Samuti muutub valimisliitude liikmetele valimisinfoga iga valijani jõudmine oma tasku pealt järjest kallimaks ja keerukamaks.

Üheks olulisemaks küsimuseks omavalitsuste liitumisel suurvaldadeks on valimisringkondade moodustamine. On enam kui kindel, et ühe valimispiirkonnaga omavalitsuses kogunevad valijate hääled ja volikogu kohad keskustesse, kus elab rohkem valijaid. Kaugemad piirkonnad, kus elab vähem inimesi, jäävad esindamata. See aga on otsene tee ääremaastumisele valla enda piiride sees.

Seetõttu on äärmiselt oluline säilitada täna omavalitsuste ühinemislepingutes haldusreformi eelsed valimisringkonnad. Veelgi parem, kui endiste valimispiirkondade säilitamine järgnevaks 3–4 valimisperioodiks oleks tagatud lausa seadusega.

Piisab järgmisest näitest, et mõista, mida tähendab valimispiirkondadega manipuleerimine. Ühe valimisringkonna poliitikast sai Reformierakonnale oluline poliittehnoloogia 2002. aastal, kui Tartus muudeti senised neli valimisringkonda üheks. Selle tulemusena viis linnapea Andrus Ansip enda häältega uude linnavolikogusse kaasa veel 22 inimest. Mõistagi käituvad siingi reformikad olupoliitiliselt ehk parasjagu nii, nagu kasulik on. Näiteks on Tallinnas tänaseni endiselt kaheksa valimisringkonda, muidu oleks Edgar Savisaar teinud pealinnas sama mis Ansip taaralinnas.

Valimisliite ja sõltumatuid kodanikke survestatakse ka teiste meetoditega, millest silmapaistvamad on administratiivse ressursi ärakasutamine erakondade huvides ja poliitilised määramised avalikesse ametitesse. Näiteks kohalikku koolidirektorit või munitsipaalettevõtte juhti loetakse pädevaks vaid tingimusel, et ta tuleb „õigest“ erakonnast.

Valimisliitude kaitseks

Vabaerakond on otsustanud 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erakonnana mitte osaleda. Küll aga soovime julgustada kodanikke – sõltumata nende partelisest kuuluvusest – kandideerima just valimisliitudes. Samuti teeme me kõik selleks, et kõrvaldada seadustest seni erakondadele kehtivad eelised ning oluliselt leevendada ebavõrdset konkurentsi erakondade ja valimisliitude vahel.