Vabaerakondlane vaidleb sotsiga: võim kuulub meie kohalikele inimestele ja mitte ühelegi parteile
Vastupidi, me oleme valimistel olemas ja isegi osaleme neil aktiivselt. Erakonnad koosnevad liikmetest ja ma olen veendunud, et suur osa Vabaerakonna liikmetest plaanib sel aastal toimuvatel kohalikel valimistel osaleda ja seda nii valijatena kui ka valitavatena. Kui auväärt proua Pikhof arvab, et „olemas olemine“ tähendab vaid mõne partei nimekirjas kandideerimist, siis ma ei teagi, kes hakkavad valima, sest enamik eestimaalastest „pole olemas“.
Teatud mõttes on see isegi tõde, sest me oleme ju näinud, et valijaid ei ole enamik ajast valitutele „olemas“, olulised ja „olemas“ on nad ainult vahetult enne valimisi.
Vabaerakond näitab ka siin teistsugust suhtumist. Me osaleme erinevatel üritustel oma telgiga, et suhelda inimestega, kuulata neid ja arutada lahenduste üle.
Samuti on Heljo Pikhofil õigus, et Vabaerakond „ei lähe mitte kusagil oma nimekirjaga oma ideede eest võimu võtma.“ Usume, et võim kuulub meie kohalikele inimestele ja mitte ühelegi parteile. Kohalikel inimestel on piisavalt arusaamist, kuidas oma elu korraldada, selleks ei vaja nad kindlasti sotside programmis näpuvedamist. Mina usun, et kui kohalikul koolil on vaja kojameest, siis ükski partei programm ei anna siin suuniseid, vaid kohalikud inimesed suudavad ise otsustada, kes on sobiv.
Riigikogus esinejatel pole kohalikku volikokku asja
Ja veel üks oluline moment. Proua Pikhof arvab, et „Mina kodanikuna ei suuda valida näiteks kandidaati, kes jagab minu kodulinnas täitsa asjalikke munitsipaalelu lubadusi, aga samal ajal nõuab Riigikogu kõnetoolis, et kohtunikud teeksid poliitiliselt õigeid otsuseid.“ Vabaerakond arvab, et need, kes esinevad Riigikogu kõnetoolis jäägugi sinna esinema, neil ei olegi kohalikku volikokku asja. Las see jääb kohalike mehitada (nii naiste kui meestega). Kui Riigikogu liige soovib osaleda oma kodukandi arengus, siis selleks ei pea kuuluma volikokku. Nõu ja jõuga saab aidata ka lihtsalt olemas olles.
Ja jälle koht, kus proua Pikhofil on õigus: „tulevikku ehitavad need, kes julgevad.“ Vabaerakond julgeb. Riigi ülesanne pole mitte see, et korjame inimestelt kogu teenitud raha kokku ja siis anname sinna, kust kõvemini karjutakse, vaid riigi teha on, et inimene saaks oma eluga ise hakkama. Riik peab looma võimalused, et inimene saaks ise otsustada, mida ja kuidas teha, et oma eluga hakkama saada. Ise hakkamasaav inimene on vabam ja õnnelikum ja just õnnelikku kodaniku me vajamegi.
