Ma ei hakka rääkima populistlikku juttu sellest, kuidas riigikogulased ei tee midagi ning saavad mõttetult metsikuid summasid. Olen läbi aegade saanud riigikogulaste tööd üsna lähedalt nuusutada, nii et üldistada ei taha. Kindel on aga, et seda tööd saab teha erinevalt. Eks populaarseimad poliitikud on ju need, kes on pidevalt mõõdukalt pildis, kuid tegelikult millegagi hakkama ei saa. Ükskõik, mida nad teeksid, tooks see ju kaasa vaenlasi, nii et rahulik pildis püsimine on kõige turvalisem. Tundub mugav.

Allaandja premeerimine on mõistetamatu

Sellegi poolest on läbi aegade olnud inimesi, kes omal soovil on neile rahva poolt valimistel jagatud austavast riigikogu tööst vabatahtlikult loobunud. Minu jaoks oli Mihkel Raud suurimaks üllatuseks, kuna valimisteni välja veetud telesaade ja sealsed selgelt parteiliselt suunatud vestlused olid ikka veel meeles. Milleks valimistel nii valimatute vahenditega vaeva näha, kui sa tegelikult ei teagi, kuhu kandideerid? Kas tõesti kandideerivad inimesed Riigikogu valimistel nii, et ei tea, millesse ennast “mässivad”? Oleme ju mitme teisegi praeguse Riigikogu liikme suust kuulnud kummalisi avaldusi sellest, kuidas Riigikogu töö ei vasta üldse nende ootustele.

Kindlasti ei ole ka minul kõrvaltvaatajana täielikku pilti, mida see töö täpselt tähendab. Aga kui sa oled kandideerinud ja saanud suure hulga inimeste toetuse, kas siis paar aastat oma teadmisi ja oskusi panustada oleks liiga suur pingutus?

Jäägu see iga inimese südametunnistusele. Samas hindan ausust, et inimene pigem tunnistab, et ta ei taha seda tööd enam teha, selle asemel et võtta jätkuvalt palk vastu, kuid tööd lihtsalt ei teeks.
Nii olen nn raudkuke eelnõu tuline pooldaja. Olgem ausad- omal soovil Riigikogu tööst loobuja puhul jääb mulle hüvitise maksmine üldse segaseks.

Mäletan, kuidas Kaja Kallase kallal kiunuti, kui ta julges Riigikogu liikmena oma vastsündinud lapsega mõned kuud kodus olla ja nii mõneks ajaks tööst eemale jäi. Pidavat olema valijate petmine. Rääkimata sellest, kuidas erasektoris inimesi töölt lahti lastakse ning töövaidluskomisjon teeb selle kohta vaid küsitavaid otsuseid. Selle kõrval on alla andnud riigikogulase teo hüvitistega premeerimine täiesti mõistetamatu.

Kes julgeb rahva peale sülitada?

Ma tahan näha Riigikogu liiget, kes sellele eelnõule julgeb vastu hääletada. Ma saan aru, kui soovitakse parandusi teha, kuid selleks on ju aeg. Pole mõtet lõpphääletusel vastu olla, kui ise pole õigel ajal eelnõud läbi lugenud.

Nn raudkuke eelnõule vastu hääletamine näitaks minu kui lihtkodaniku jaoks otsest tavainimese peale sülitamist. See oleks riigikogulase poolt ukse lahtijätmine, enda rahakoti kindlustamine. Jäetakse võimalus, et kui midagi ka juhtub, saab igal ajal rahulikult öelda, et “mind see töö enam ei rahulda, mind on mujal vaja” ning kolme kuu hüvitis rahulikult tasku pista. Hüvitis, mis tavakodaniku jaoks tähendab umbes aasta töötasu. Mille eest? Et tuli tavakodaniku huvide eest seista?

Sel juhul vabandan väga iga Riigikogu liikme ees, kellele olen tavakodanikuna suureks koormaks olnud ning palun, et tulevikus ei kandideeriks keegi, kes ei taha minu ja mu kaasinimeste (eestimaalaste) elukorraldusega tegeleda!