Vabaerakonna endine Tallinna juht: minul isiklikult pole enam vähimatki tahtmist selles tsirkuses klouniks olla
Kriisi anatoomia
Teisipäeval, 7. veebruaril lagunes sisuliselt laiali Tallinna Koostöökogu (KTK), mille juhiks ma olin. KTK oli kõige lihtsamalt öeldes Vabaerakonna Tallinna liikmete ühendus, mis loodud saabuvaid KOV valimisi silmas pidades. Mind valiti KTK juhiks 2016. aasta septembris pärast seda, kui eelmine juht, Mati Ilisson, pani ameti maha ja lahkus erakonnast.
Kui KTK 2016. aasta kevadel loodi, ei pääsenud erakonna esimees Andres Herkel isegi mitte KTK kolmeliikmelisse juhatusse. Sügisel kandideerides oli mul loomulikult selge, et eks see üks koeraamet saab olema, sest lahkus ju ka Mati järelejätmatu mõnitamise ja kaigaste kodaraisse loopisime tõttu.
Küsiksime niimoodi – kas allumatult käitunud KTK-le ärategemine kaalub üles valimiskaotust Tallinnas? Ma arvasin, et ei kaalu, aru tuleb pähe ja erakond teeb seda, mida üks erakond tegema peab. Ma eksisin.
Sest kriis ei ole ainult Tallinnas ega puuduta ainult Tallinna. Kriis on Vabaerakonnas. Valimised olid kaks aastat tagasi. Kahe aasta jooksul on saavutatud liikmeskonna vähenemine ja toetuse langemine alla valimishetke taseme.
On olukordi, kus rõõmsa näo tegemine ja võltside sõnumite saatmine väljapoole („meil on kõik hästi”) ei tööta enam. Samuti ei ole enam vähimatki mõtet hoida mingit müstilist kodurahu, mis justkui peaks edasiviiv olema. Vabaerakonna kontoril on oma armas sõna kriitika kohta: vinguviiul.
Erakonna siseopositsioon tegi möödunud kevadel SWOT-analüüsi, kus juhuslikult oli erakonna toetuseks 2017. aasta alguseks kirjutatud 6%, kui Andres Herkel jätkab esimehena. Lubatagu mõttes pöörduda kõigi vabaerakondlaste poole – te tegite üldkoosolekul valiku. Nüüd seisate silmitsi selle valiku tagajärgedega.
Kriisi füsioloogia
Vabaerakond tuli tooma uut, ausat poliitikat. Aru pähe, eks ole.
Viimane aeg oleks endale aru anda, et Vabaerakond pole enam isegi mitte protestihäältekoguja, sest selle firmamärgiks on saanud ebamäärasus, otsustusvõimetus ja fraktsiooni „hääletamine südametunnistuse järgi”, ehk nagu jumal juhatab, sealjuures mingitest teisejärgulistest, valijale tühistena tunduvatest kaalutlustest lähtudes. Või teisiti öeldes on ka kõik see, mida Vabaerakond riigi tasemel teeb, taandunud peenhäälestuseks. Igaüks võib ise teha oletusi, kelle huvides on olla „konstruktiivne”, ehk siis hambutu ja mõjutu opositsioon; Eestile sellest küll mingit kasu ei tõuse.
Miks me ei räägi Eesti tulevikust? Väljasuremise peatamisest? Näiteks tegelikest lahendusvõimalustest aastal 2026, kui praeguste arvutuste järgi peaks sotsiaalsüsteem kokku kukkuma? Miks me ei paku midagi tõeliselt uut, näiteks normaalsete perede jõulist toetamist läbi kogu maksusüsteemi? Et need, kes reaalselt „toodavad” juurde uusi eestlasi, kes on võimelised elades ja töötades eestlust ja meie riiki edasi kandma, tunneksid, et see on hinnatud ja kasulik tegevus.
Miks me ei räägi selget keelt, et NATO ja EU-ga vimmakiskumine ja tahtmine veel näiteks kümne aasta pärast olemas olla tähendaks kaitsekulutuste tugevat tõusu? Et niikuinii tuleks neid tõsta ja kuulata mehi, kes asjast midagi teavad, näiteks Leo Kunnast.
Et meie kvoot on null. Et oleme küll valmis vastu võtma reaalseid sõjapõgenikke, naisi, lapsi ja peresid, aga mitte suurtes kogustes parimas eas illegaale, kel pole kunagi olnud ega kunagi tulegi tahtmist sulanduda ja midagi meile kasulikku teha?
Miks me ei lehvita igal pool nimekirjaga sellest mitmesajast seadusest, mis praegu piiravad ühistulist tegevust ja seisavad niimoodi kaugemas perspektiivis risti teel kodanikuühiskonna arengul?
Vabaerakond lõi esinduskogu, et töötada välja poliitilised seisukohad. On omaette pikk lugu, mida kõike on tehtud, et sel võimalikult raske oleks; viimati selgus, et esinduskogu põletavaim teema, mis seab kahtluse alla kogu tehtud töö, on reglement... (Ka kasututest idiootidest Vabaerakonnas puudust ei ole.)
KTK-st oli juba juttu ja tuleb veel
Mina kirjutasin Vabaerakonna programmi (loomulikult mitte üksi, kuid mina panin selle kokku ja õige suured osad on praktiliselt minu looming.) Kui ma suutsin möödunud kevadel esinduskogus läbi suruda, et peame programmi uuendama, oli Andres Herkeli vastus luua komisjon... kuhu siis kogu asi suri.
Kokkuvõtlikult – miks küll ei taibanud erakond end pärast valimisi sisse soolata või lihtsalt talveunne langeda, kuniks seda taas mõne tegelase riigikokku viimiseks vaja on? Või tuleb pärast valimisi kellelgi ette ükski „uau!”-tunne seoses Vabaerakonnaga?
Milline on kõige selle taustal Tallinna KOV valimiste perspektiiv?
On olemas selline asi nagu objektiivne reaalsus. Seda ei saa niisama olematuks rääkida. Seda on teatud juhtudel võimalik muuta sihipärase pingutusega, ent see nõuab selget asjast arusaamist, aega ja vahendeid. Tallinna KOV valimiste objektiivne reaalsus on, et need on erakondade mängumaa. Valimisliidud pole kolmedel viimastel valimistel volikogusse pääsenud ja tegelikult taasiseseisvumisest peale, mitte kunagi midagi olulist ära teinud.
Vabaerakonna vastus oli Vaba Värk, VV, või Vahva Värdjas, nagu seda mõnelpool kutsutakse. Vähemalt Tallinnas sündis Vahva Värdjas surnult. Objektiivse reaalsuse muutmiseks ei piisa ühest logost ja natukesest hambutust lorast.
Vabaerakonna Tallinna aktiivsed inimesed valmistusid rohkem kui aasta jooksul valimisteks, mida on võimalik võita. Kui erakond mõtles välja VV, et kuidagi maskeerida fakti, et oleme maha munenud kaks aastat, mis meil oli organisatsiooni ülesehitamiseks, ja kaotus vältimatu, ei tähendanud see Tallinnas mitte ainult senitehtud tööle vee peale tõmbamist. See tähendas suurt moraalset lööki liikmetele, kes aduvad mängureegleid ega pole rahul meie jõu ja töö pudistamisega suvalistesse tekkida võivatesse valimisliitudesse. (Just selles kontekstis, muide, tuleb vaadelda KTK otsust jätkata erakonna pingutuste koordineerimist ka VV raames. Kui Vabaerakond juba on ikkagi erakond, tundub kuidagi kargelt ajuvaba püüda seda mitte olla...) VV võib kuidagi töötada mujal Eestis, Tallinnas tähendas see ca 4000–8000 hääle kaotust.
Vabaerakond otsustas mitte kasutada parte. Sa lähed kõrgust hüppama ja seod kingade paelad omavahel sõlme – pikad sammud on ebademokraatlik eelis. See tähendas ka nii 3000–6000 hääle kaotust.
Kindlasti pole ilus lahata isikutega seotud küsimusi, kuid paartuhat häält läks ilmselt kaotsi otsusega loobuda koordinaatorist, kel oleks olnud potentsiaali võita noorte valijate hääli.
Nii armas, kuidas näiteks Jüri Adams rõhutab vastutust, samas kui praktikas teevad teatud isikud erakonna juhatusest ja fraktsioonist kõik endast oleneva, et Tallinnas poleks võimalik võita! Jah, Keskerakonna võimumonopol on murdumas ja on ajalooline hetk midagi ära teha... Ent mäletate ju seda lugu teisest maailmasõjast, kui kuulipildur Kostjal lõppesid padrunid? „Kostja, sa oled ju kommunist!” hüüdis sampolit, ja kuulipilduja hakkas jälle tärisema...
Rahast
TANSTAAFL, ehk there ain't no such thing as a free lunch ehk tasuta lõunaid pole olemas. Teoreetiliselt tõesti võib valimised läbi viia ilma rahata, aga lõpetagem jama – kui sa lähed metsa langetama, siis muidugi on võimalik kummarduda puujuure kohale ja asuda seda läbi närima (nagu, muide, mõned soome-ugri rahvad puitskulptuure teevad), ent meie kliimas lõppeb see sinna puu alla kärvamisega, sest isegi toasooja jao kütte saamiseks tuleb saag appi võtta, veel targem – käima tõmmata.
Objektiivne reaalsus on, et valimistulemus on väga tugevas korrelatsioonis kulutatud rahaga. Ka VTK (Vaba Tallinna Kodanik) poleks viimasel korral saanud oma 4% ilma teatud 50 000€ annetuseta.
Öelgem otse – lisaks tarkade, vastutustundlike ja poliitikas orienteeruvate valijate häältele tuleb saada ka vastupidiste omadustega valijate hääled. Selles on vaja raha, sest suurem osa neist ostetakse toore reklaamiga.
Valimisi tuleb vaadelda tervikuna: kohaliku omavalitsuse valimised, Europarlamendi valimised ja riigikogu valimised. Igal neist on oma koht ja tähendus ja igaühele neist tuleb panustada.
Me pidime olema kodanikuühiskonna poliitiline väljund ja kui nüüd keegi julgeb väita, et meid kohalikud valimised ei huvita, on tegu maakerasuuruse vastuoluga!
Kui keegi ütleb, et kohalikud valimised on tähtsad, aga me ei saa ega taha neisse panustada, on tegu silmakirjalikkusega! Ah et leidke raha või panustage ise? Paljud inimesed töötasid hambad ristis erakonna loomise nimel. Panustasid oma isiklikku raha. Et Vabaerakond kuhugi jõuaks. Et muuta Eesti paremaks. Mitte selleks, et kaheksa inimest saaksid neli aastat mitte eales läbi minevaid seaduseelnõusid nokitseda. Kas on raske mõista, et tekib kuidagi pettasaanud tunne, kui raha hoitakse selleks, et vast saaks veel keegi järgmised neli aastat mäe peal õitseda?
Vabaerakond ei saa loobuda rahast, mille Eesti rahvas neile poliitika tegemiseks on andnud. See on kuremöla, et otsuse see raha erakondadele eraldada tegi IRL või keegi teine – tegid valitud rahvaesindajad ja see on meie rahva raha. Jah, võib-olla polnud otsus õige, kuid see ei muuda tõdemust, et on sügavalt vastutustundetu, teatud mõttes oma rahva reetmine, kui seda raha ei kasutata selleks, milleks see on ette nähtud – poliitika tegemiseks –, vaid mängitakse troppi nagu koer heinakuhja otsas või otsitakse võimalusi, kuidas see vaikselt kuhugi mutiauku ära soristada. Raha on relv ja üks iidne tarkusetera ütleb, et mitte ainult relva kasutamine, vaid juba relva omamine paneb sulle vastutuse – kui sul on võimalus teha midagi maailmas paremaks ja sa valid mittemidagitegemise, teed sa halba.
Võimalikest liitlastest?
Olgu, kui VV, siis VV. Vabaerakond pakkus kui võrdne võrdsele liitumist Roheliste erakonnaga ja VTK-ga.
Rohelisi juhivad üldiselt mõistlikud inimesed, kel on täiesti olemas reaalsustaju ja perspektiivitunne. Nendega suutis KTK kokku leppida põhiseisukohad ja jõuda isegi esmase praktilise koostööni. Siis aga... raske öelda, kas võitis Roheliste volikogus see vaim, mis on nad riigikogust välja arvanud ja taandanud tähtsusetuks nišiparteiks (vaatamata kogu n-ö latentsele toetusele, mida nende muidu üsna sümpaatsetele ideedele ühiskonnas on), või tundub Vabaerakond juba nii ebaatraktiivse partnerina?
VTK sõnum Vabaerakonnale oli selge – ei mingit võrdset partnerlust, nemad kutsuvad endaga ühinema kõiki, keda nad tahavad enda hulka vastu võtta. Ehk siis saavad VTK nimekirja need vabaerakondlased, kes piisavalt madalalt üle nende ukseläve sisse roomavad. Probleem on siin selles, et neid on umbes 6, ent Vabaerakond arvestas, et Tallinnas õnnestub omalt poolt nimekirja tuua vähemalt 100 (aga valimisliidus teatavasti hääletavad kandidaadid, st ilma sellise segregatsioonita kaotaksid nad ju kohe kontrolli...)
Üldiselt, kui ma oleksin refikas või kesik, leiaksin ma VTK-le raha ja paneksin kasvõi käsukorras mõned oma inimesed nendega ühinema, et Tallinnas oleks selline väike, armas valimisliit, mis kõik muud sõltumatud põhja laseb.
Mida siis tähendas KTK põhjalaskmine?
Võib ju vaielda, kas Tallinna valitseb ajaloo õudseim korruptantide ja ebakompetentide punt, igatahes ägab linn korruptsiooni ja lollide otsuste käes. Mis on mõistlikum – kas üritada kontrollida neid omakasupüüdlikke rahvavaenlastest ametnikke või minema peksta? Kas valida inimesed, kes neile näppude peale vaatavad, või valida linna juhtima inimesed, kellele ei ole vaja näppude peale vaadata?
On väga palju valijaid, kes mõistavad, et need erakondi ja seeläbi tegelikult igasugust mõistlikku organiseeritud tegevust põlgavad kohaliku elu tegelased on muidugi toredad, kuid see, mille nad lõpuks linnaviletsuse käest välja virisevad, on närune murdosa. On palju kodanikke (mina sealhulgas), kel on täiesti ükskõik, kuhu tuleb järgmine kiik, kui sinna kõrvale kerkib miljon korda kallim peletis, mis meie kõigi linnaruumi risustab. Isegi valimiste eel algav hektiline tänavate asfalteerimine maksab tuhat korda rohkem ja annab päriselt ka tuhat korda rohkem kasu, kui see pisku, mida mõnigi aktivist umbse virisemisega Keskerakonnalt tagasi suudab kiskuda.
Lisaks tundub mulle ka kohalike valimiste depolitiseerimine üsna lollaka mõttena. Kuidas saab kohalikus omavalitsuses tegutseda ilma maailmavaate ja laiema poliitilis-filosoofilise taustata? Ilma põhimõteteta? Olgu, vajadus on veidrate voodikaaslaste ema. Võimalik, et väljaspool Tallinna maailmavaadet ei eksisteeri ja „elad nagu haljust kaotav hõbe, valevasest müntidega koos” (nagu Juhan Viiding ütles).
Mis edasi saab?
Teatud mõttes võtsid mind KTK juhiks valinud inimesed endale võimatu ülesande – käituda Tallinnas erakonnana isegi siis, kui Vabaerakond ise seda ei suuda või ei taha.
Nagu eespool korratud, tähendanuks see mitte ainult oma nimekirjaga väljaminekut, vaid Tallinnas kõige selle ärategemist, mida erakond on kaks aastat hoolega vältinud – sõnastama selged seisukohad ühiskonna võtmeteemadel. (St piltlikult öeldes ei piisa ainult trammi ja elukeskkonna solkimise lõpetamise lubamisest.)
Kas see ülesanne oli üldse teostatav? Kõigepealt, keegi ei tegutse üksi. Hoopis teine asi on motivatsioon. Pole eriline saladus, et olen kirjeldanud oma tööd KTK juhina niimoodi, et iga paari nädala tagant antakse kaikahoop mööda neidsamuseid, küsides, et kas sa tõesti arvasid, et sul võib midagi välja tulla?
5. märtsil tuleb Vabaerakonna Tallinna liikmete üldkoosolek, mis otsustab, mis edasi. Isegi, kui see otsustaks, et VV oli vähemalt Tallinnas viga, on jälle kaotatud ligi pool aastat. Ees seisaks järgmine raske võitlus, sest kui seni oli KOV valimistest ikkagi lubatud näpuotsaga raha, algaks garanteeritult nöökimine ka selle jagamisel.
Lisaks on mitmed Vabaerakonna liikmed teatanud, et nad lähevad niikuinii VTK-ga (meenutagem, et nii VTK kui Vabaerakond kasvasid sisuliselt välja VIK-ist.
Ja see on juba „poliitiline argipäev”, et „ausal ja puhtal” Vabaerakonnal peaks ju olema eetiliselt vastuvõtmatu töötada koos seltsinguga, mille üks kahest juhist on seadusi ostnud Karli Lambot).
Ühesõnaga, see võitlus on kaotatud, Tallinna valimised on Vabaerakonna jaoks kaotatud ja lihtsalt saabus hetk, kus tuli endale selgelt tunnistada – minul isiklikult pole enam vähimatki tahtmist selles tsirkuses klouniks olla!
Kokkuvõtteks
Peaks olema ilmselge, et ilma tugeva tulemuseta kohalikel valimistel pole Vabaerakonnal järgmisse riigikokku asja. Otsustades mitte käituda erakonnana tehti tegelikult otsust Vabaerakonna tuleviku suhtes – need asjad võimenduvad ühiskonnaseadustest tuleneva paratamatusena. Eks mina ja paljud teisedki teevad oletusi, miks Andres Herkel ja talle lähedalseisvad isikud just nii käituvad, ent tulemusena pole see enam see erakond, mille loomise nimel ma töötasin.
Ja inimestest on kahju. Vabaerakonnas on palju toredaid inimesi, kes tulid sinna kokku just selle uue ausa poliitika lubaduse peale. Tulid selleks, et midagi ära teha. Et Eestil läheks paremini. Au neile, kes seda võitlust edasi peavad! Lihtsalt... vabandage, mina tüdinesin panustamast tühjale kaardile.
