Vabaks orjakütkeist!
Kuna rongiga sõideti ehk vaid paar korda elus, polnud vajadust, et see tuleks kesklinna. Ilmselt ka voorimehehobused oleksid ehmunud, kui lärmakas rong oleks nende kõrval tuisanud.
Eesti kulutab miljardeid uutele rongidele. Kasvab võimalus, et inimesed saabuvad kesklinna rongiga. Aga see jääbki võimaluseks, kui lõpp-peatus on Balti jaam. Need uued Šveitsi elektrirongid on peaaegu hääletud. Kindlasti lõhnatud ja mugavad. Et inimene tunneks end hästi, peaks tööle- ja kojusõit olema mugavaks tehtud. Miks ei võiks me pikendada raudteed Balti jaamast Viru väljakuni? Meil on selleks unikaalne võimalus, sest ümber Skoone bastioni tulevad rööpad ju juba praegu! Keegi ei kasuta neid.
Ümber bastionide vöö, mööda ehitistest tühja ala saaks tuua ühe rööpapaari otse ohvitseride maja nurga juurde – peaaegu Viru väljakule. Seal oleksid väikesed platvormid ja kõik elektrirongid lõpetaksid seal. Kui leitakse, et kohe kuidagi ei saa sinna tulla, Kanuti aiast kahju vms, siis võib ju ka teisiti – üle Mere puiestee Ahtri tänava äärde soolalao kõrvale tulla. Kõigil – olgu Arukülast või Laokülast – peaks olema õigus ja võimalus tulla ühe ühissõidukiga peaväljakule.
Viimsisse rongiga
Teine mõte veel: Viimsis on ka ju rööpapaarid maas. Kuni 1990. aastani oli Viimsi poolsaar militaarpoolsaar. Kalurid ja sõjardid on lahkunud. Raudtee jäi. Miks ei võiks Miidurannas olla raudteejaam (ja Mähel peatus), kuhu saaksid jalgrataste ja muude vahenditega sõita tuhanded viimsikad, kes selle asemel, et liikuda mööda Pirita teed 3 km/h, võiksid tulla Ülemiste kaudu kesklinna 30 korda suurema kiirusega? See, et tee on kolm korda pikem, pole ju probleem, kui sõiduaeg lüheneb, kesklinnas parkimise hädad ja kulud kaovad, ehk ka sõidukulud vähenevad, mugavus kasvab ja jääb ka miljon tonni CO2 õhku paiskamata.
