Püha meenutavad üksnes ametlikud üritused nagu riiklike preemiate kätteandmine. Üldiselt ei püüa ka Venemaa valitsus pidupäeva mastaape laiendada. Näiteks tähistatakse 9. mai võidupüha märksa grandioossemalt, ehkki Teisest maailmasõjast osavõtnuid pole enam peaaegu järele jäänudki. Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist peaks praegune põlvkond igati mäletama, aga ikkagi ei tekita see kuupäev erilisi emotsioone.

Selles erineb Venemaa enamikust teistest riikidest kolossaalselt. Peaaegu kõikjal maailmas peetakse iseseisvuse saavutamise päeva peamiseks riigipühaks. Seevastu Venemaal suutis seda päeva Levada keskuse 2016. aasta küsitluse järgi õigesti nimetada kõigest 44% vastanuid. Miks on see püha unustatud?

Vastuse saamiseks tuleb teha väike ajalooline ekskurss 1990. aastasse, mil Venemaa oma suveräänsuse välja kuulutas. Boriss Jeltsin polnud toona veel isegi president, vaid kõigest esimese vabalt valitud Venemaa parlamendi (ametlikult rahvasaadikute kongressi) eesistuja.

Reformimeelsed konservatiivide vastu

Vajadus deklaratsiooni vastuvõtmise järele tuli sellest, et Venemaa (tollal VNFSV) soovis korraldada reforme ja vähem sõltuda üleliidulistest ametnikest, kes enamasti kandsid konservatiivseid vaateid. Deklaratsiooniga kinnitati Venemaa seaduste ülimust Nõukogude seaduste ees.

Venemaa suveräänsusdeklaratsioon tähistas ennenägematut poliitilist lõhet. Oli ju selge, et Nõukogude Liidu ajal tähistas Venemaa mõiste sageli tervet liitu. Ent nüüd kerkis esile Venemaa kui uus poliitiline subjekt, mis oli pealegi Kremli impeeriumi poliitikaga paljuski opositsioonis.

Uue Venemaa võimude suveräänsust mõisteti ameerikalikult – otsekui impeeriumi koloonia staatusest vabanemist. Ainult et venemaalaste massiteadvuses säilis ikkagi imperialistlik mõtlemine.

Esimestel aastatel pärast suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist hakkas rahvas pidupäeva mitteametlikult nimetama Venemaa iseseisvuspäevaks. Paljud küsisid sel puhul irooniliselt: „Kellest me küll iseseisvusime? Iseendast või?”