Vaene ja ebavõrdne Eesti
Aastatega on eestimaalaste sissetulekud suurenenud, majandus kasvanud ja töötus vähenenud. Kuid kõik ühiskonna liikmed ei ole suutnud positiivsetest arengutest ühtviisi kasu lõigata. Teatud ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu ning seda eksisteerib igas riigis, ent ebavõrdsuse suurus peegeldab sellegipoolest elukvaliteeti ning ühiskonna väärtusi.
Euroopa Liidus kasutatakse suhtelise vaesuse piiri mõistet, mis võrdub 60%-ga riigis elavate inimeste mediaansissetulekust. 2006. aastal oli Eestis üheliikmelise leibkonna suhteline vaesuspiir 3480 krooni kuus. Alla vaesuspiiri elavate üheliikmeliste leibkondade eelarvest võtsid sundkulutused, nagu toit, eluase ja tervishoid, tervelt kaks kolmandikku. Suhtelise vaesuse määr oli 2006. aastal 19,5% ning see oli eelnevatel aastatel hoolimata väikestest kõikumistest suhteliselt muutumatuna püsinud. Eesti kuulub Euroopa Liidus suurima suhtelise vaesusmääraga riikide kolmandikku.
Eestis oli 2006. aastal rikkaima viiendiku ja vaeseima viiendiku sissetulekute vahe 5,6-kordne. Selliste sissetulekukääridega asub Eesti Euroopa Liidu kuue ebavõrdseima riigi seas. Meist ebavõrdsemad on Läti, Leedu, Portugal, Kreeka ja Poola. Euroopa Liidu keskmine erinevus rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulekutes on 4,8-kordne ning võrdseimates riikides, nagu Taani, Sloveenia, Rootsi, Bulgaaria ja Tšehhi, oli erinevus 3,4–3,5-kordne.
Kolmas laps ja vaesusrisk
Suurim suhtelises vaesuses elav rühm on üksi elavad pensioniealised, kellest 69% elab allpool suhtelist vaesuspiiri. Lastega leibkondades on 2005. aastaga võrreldes ainsana suurenenud üksikvanemaga leibkondade osatähtsus allpool suhtelist vaesuspiiri — neist elas 2006. aastal suhtelises vaesuses 44%. Vähemalt kolme lapsega paaridest elas allpool suhtelist vaesuspiiri 21%. Kolmanda või enama lapse saamine või üksikvanemaks jäämine suurendas oluliselt leibkonna riski sattuda allapoole suhtelist vaesuspiiri.
Suur sotsiaalne ebavõrdsus vähendab ühiskonna sidusust ning jätab kasutamata ühiskonna ressursse. Ehk oleks nüüd õige aeg küsida, kas sellised näitajad on Eesti ühiskonnale vastuvõetavad.
