Vaene rikas lapsepõlv
Laste vanemad, vähemalt 30- ja 40-aastased, mäletavad oma nõukogudeaegse lapsepõlve meediakultuuri ühe parema osana samuti multifilme: „Kolm sõpra Prostokvašinost”, „Pontu Pitsul külas”, „Kingitus kõige nõrgemale”, „Kolmanda planeedi saladus”, „Seente ja herneste sõda”, „Harjutusi sabale” ja paljusid teisi.
Kui tol ajal oli ainus võimalus vaadata neid televiisorist kord päevas kell 20, siis nüüd on valik lai: Eesti telekanalitelt mitu korda päevas, välismaa multifilmikanalitelt kogu päeva, DVD-lt, veebist. ETV näitab dubleeritud välismaiseid ja sekka vahel mõne vana Nõukogude Eestis tehtu, DVD-l saab osta vanu Sojuzmultfilmi omi ja uusi Eestis tehtud „Miriamit” ja „Lottet”, veebist leiab mida tahes.
Kui lapsepõlvenostalgia kõr-vale jätta, siis ikkagi tundub vana Sojuzmultfilmi toodang teistest kvaliteetsem. Esiteks tegelaste joonistamise nüansseerituse tõttu. Kui Prostokvašino kass Matroskin ütleb, et ta oskab masinaga õmmelda ja tikkida, siis väljendub tema miimikas terve tundevarjundite meri.
Tänapäeva joonisfilmide tegelased mõjuvad tema kõrval suisa robotlikult, kuigi on olemas arvutiprogrammid, mis animeerimise vaeva peaksid palju kergendama. Robotlikkuse peapõhjus on mujal: tänapäeva joonisfilme tehakse kommertsreeglite järgi.
Odavam on teha iga kolme kaadri tagant tegelase liikumatus näos üks silmapilgutus, kui et panna ta Matroskini moodi ohkama, edvistama, meelitust ihkama, nurruma. Odavam on animeerida nii, et uks langeb ühe mürtsuga kinni, selle asemel et iga kaader eraldi välja joonistada.
Tagajärg on see, et tänapäeva lastejoonisfilmide tegelased kipuvad odavuse huvides miimikalt, ja seega emotsionaalselt vaesemad olema, ning tähelepanu püüdmiseks liikumiselt agressiivsemad.
Teine Nõukogude multifilmide eelis on hääl. Jüri Krjukov kõneles kass Matroskini kuulsaks. „Kuule, Šarik, müüme õige sinu maha!”, on lause, mis on sööbinud 30- ja 40-aastaste lapsevanemate mällu, ja seda just hääletooni tõttu. Nagu ka: „Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus – taiplikkus.” multifilmist „Kolmanda planeedi saladus”. Nüüd on teles jooksvad animafilmid dubleeritud ühe näitlejaga, kes ei tee seda küll halvasti.
Halb on see, et tagant kostavad originaalhääled, mis mõjuvad mürana. Kellelgi ei tule pähe anda lapsele joonistamiseks ajaleht või ajakiri sel lihtsal põhjusel, et see on juba pilte ja teksti täis, kuigi joonistada sellele põhimõtteliselt saaks. Tundub, et paradoksaalsel kombel on joonisfilm laste visuaalkultuuri vaeslaps, kuigi on laste seas populaarsem nukufilmidest ja lastesaadetest.
Eesti oma animafilm
Lapsevanemana oleksin rõõmus juba sellegi üle, kui ETV näitaks kas või vähem, kuid eri näitlejate (miks mitte näiteks lavakunstitudengid praktika korras) dubleeritud ja ilma taustal kostvate originaalhäälteta multifilme. Rääkimata sellest, et sooviks uusi eesti lastejoonisfilme.
Enam ei meenugi, et ETV-s näeks muid peale Eesti Vabariigi 90. aastapäeva „Lotte” klippide ja pühade ajal „Lotte” pika filmi. Kuid lisaks rahapuudusele tundub küsimus olevat ka tegijates: meil on rahvusvahelise renomeega täiskasvanutele suunatud animafilmide tegijate koolkond, lastefilmitegijaid peale „Lotte” ja „Miriami” tegijate ei tea.
Võib küsida ka nii, et miks peakski Eestis tehtama joonisfilmiseeria näiteks lambast ja tema peremehest, kui rikas Inglismaa on selle „Lammas Shauni” näol juba teinud. Kuid meil on ju olemas lood, mida ükski välismaa tootja eestlaste eest kunagi animafilmiks tegema ei hakka. Need on meie oma lood: muinasjutud, muistendid, laulud, mida on Eesti Rahvaluule Arhiivis sadu tuhandeid lehe-külgi.
Kui põhiseaduses on punkt, et riigi ülesanne on eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks riigil olla poliitika ja tellimus eesti muinasjuttude ja teiste eesti kultuuri eripära esitavate lugude tutvustamiseks lastele – ka omamaise animafilmi vormis.
