Vaeste paavst
Tahaksin täna veidi kelkida: mul on uus paavst ja ta on väga nunnu! Tõesti, ka Jumalale pole miski inimlik võõras. Nii tore on endale midagi uut muretseda, šoppamine on taevalik tegevus. Seda üllatavam oli kuulda telefonitorus piiskop Põdra värisevat häält: „Armas Issand, minu juurde tuli seltskond hirmunud kristlasi, nad anuvad kaitset. Eks ole, paavstivõim meie, luterlaste peale ei laiene?”
„Aga miks nad ometi minu uut, lumivalget paavsti kardavad?” imestasin mina. „Franciscus pole kellelegi paha teinud.”
„Jah, aga ta on ju vaeste paavst! Minu juurde tulid varjupaika otsima rikkad. Siin on tööandjate keskliit terves koosseisus, riigiettevõtete juhid… Sandor Liive kükitab altari taha, ei julge õieti hingatagi, ja see EAS-i uus juht Taavi Laur nutab kogu aeg, ütleb, et alles sai sooja koha peale, kui juba tahetakse paljaks teha. Nad kardavad nimelt, et paavst võib anda välja bulla, millega keelustab ülemäärase luksuse. Andku pealegi! Ma tõotasin neile, et kui Roomast selline paber kohale jõuab, rebin ma selle otsekohe ribadeks, nagu seda tegi omal ajal vahva Martin Luther. Mina ei luba rikastele liiga teha!”
„Ohoh, sa oled mul päris usuvägilane kohe!” pilkasin mina. „Aga ära karda, Franciscusel on teha muudki kui Eesti Energia ülekohtust kasumit jagada. Las su rikkad tulevad pinkide alt välja ning lähevad koju, keegi ei puutu neid.”
„Ei tea midagi,” kahtles piiskop. „Peaminister Ansip käis juba paavstil külas, kõneles pikalt ja kutsus pärast Franciscust Eestissegi… Mine tea, mis need kaks kokku leppisid.”
Helistasin Ansipile. Too oli reipas tujus ja hakkas kohe uut paavsti kiitma.
„Tore mees on see Franciscus!” rääkis ta. „Just sellist õiglase meelega, vaeste inimeste muresid mõistvat paavsti meil vaja ongi. Mina olen ju ka vaene! Ma olen alati rääkinud, kui kisendavalt ebaõiglane see on, et Eestis leidub inimesi, kes teenivad rohkem kui peaminister! Selline asi ei kõlba mitte kuhugi. Paavst oli minuga sada protsenti nõus. Kutsusin ta Eestisse, siis ajame selle asja koos korda.”
„Kuidas te seda siis teete?” küsisin mina.
„Väga lihtsalt, kõik need, kelle palk on minu omast suurem, peavad selle ära andma,” seletas Ansip. „Toovad üleliigse raha Toompeale, viskavad lõkkesse ja asi korras. Samuti tuleb edevuse tuleriidal ära põletada luksusesemed ja liiga uhked kleidid. See ei passi, et mingisuguse suurärimehe eit kannab kallimat kleiti kui peaministri kaasa. Minu moepolitseinikud koostöös Vatikani kardinalidega uurivad praegu presidendi vastuvõtul tehtud fotosid ning kõige suuremate eputrillade piltide peale tehakse suur ja rasvane rist.”
Panin hämmastunult toru käest. Poleks uskunudki, et ühe lihtsa argentiinlase paavstiks valimine siin Läänemere kaldal sellist ärevust sünnitab! Minu eesmärgiks oli tuua Vatikani paleedesse vaid veidi rohkem tangot… Vaatasin ülalt pilve piirilt alla Eestimaa poole. Jaani kiriku ümbrus lausa kees, Enn Kunila tassis sinna oma maale ja Enn Veskimägi oma naise kleite. Piiskop Põder naelutas midagi kiriku uksele, teritasin pilku ja lugesin esimest rida: „Teesid. 1. Rikkalt ei tohi tema rikkust ära võtta, sest see on taeva õnnistus…” Toompeal ehitas Ansip edevuse tuleriita. Ja kõige suurem paanika tundus valitsevat kaitseväe peamajas, kust pudenes välja kümnete kaupa templirüütleid, kes lidusid, saba seljas, metsa poole. Eks uudis sellest, et peaminister on uue paavsti Eestisse kutsunud, oli ka nende kõrvu jõudnud ja küllap kartsid vaesekesed nüüd, et neid hakatakse jälle sodoomia eest tuleriidal põletama, nagu kuningas Philippe Ilusa ja paavst Clemensi päevil.
