(:)vaesus on lahendus
Samal ajal on laiade masside toetus valitsusele enam kui ennastsalgav, liberaalide klann naudib fantastilist publikumenu.
Kokku pole kutsutud kriisikoosolekuid, käivitatud pole vaesuse likvideerimise programme ega puhutud üles ühtki mõttetalgute tüüpi silmakirjalikku ja kasutut populismimulli. Järeldada võime sellest ainult üht: vaesus sobib eestlastele. Enamgi veel: vaesus on eestlase normaalne olukord, kus me tunneme ennast nagu kala vees.
Me oleme justkui onu Remuse juttudest välja karanud Jänkuonu, kes kibuvitsapõõsasse visatult teeb avalduse: kibuvitsad on mu kodu, mu kindlus. Eestlase kodu ja kindlus on vaesus. Viletsuses tunneme me ennast kindlalt ja hästi. Enam madalamale langeda ei saa, enam pole midagi kaotada, lõpuks ometi toetume kindlale pinnale.
Faktiliselt oleme puudusega leppinud, aga meil on vaja vaesus teoreetiliselt ära põhjendada ja seejärel seadustada. Vaimuhaige on olukord, kus juhtivaks kultuseks on majandustõusu usk, meedias ja meelelahutuses haibitakse mõõdutundetult raha, asju ja priiskamist, samal ajal aga nauditakse kogu südamest virelemist.
Rahva vaimse tervise huvides peame midagi ette võtma, et enam kunagi ei tülitaks meid heaolu, küllus ega täis kõht. Vaesuse seadustamisega ei näe ma probleeme. Selleks pole vaja rahvusvahelisi lepinguid ega välismaa nõunikke. Vaesuse ametliku ja ainuõige elustiilina kehtestamiseks tuleb pöörduda tagasi põhiseaduse juurde.
Keegi ei pane seda meile pahaks, sest üldrahvalik ja sihikindel püüd vaesuse poole on kooskõlas globaalimperialistide püüdlustega ja ka ajalooliste põlisvaenlaste halvastivarjatud ambitsioonidega. Ei maksa põhiseadust karta, seekord ta ei hammusta.
Millest räägib meile põhiseadus? Unustatud tõsiasjast, et Eesti riik on tehtud selleks, et kaitsta eesti rahvast ja kultuuri. Rahvuslikud tunded on ammu hääbunud ja need võime kõrvale heita, jääb kultuur. Aga mis on eesti kultuur? Aganaleib, mis väljendub rahvusromantilises kartulikooreihaluses.
Mis on meie rahvustoidud? Aganaleib, jahukört ja kondikeeduvesi – sült. Millest räägivad muinasjutud? Vaeslapse kannatusest. Millest itkeb rahvalaul? Sellest, et ilu ei panda padaje. Pada on vaesele ainus mõõdupuu ja maailmavaateline vahend. Mis on olnud meie rahvakombed siiamaani? Õgimine ja joomine, vaimse ja kehalise vaesuse võigas triumf.
Valehäbi on meid hoidnud tõsiasjadele silma vaatamast. Pole meid aidanud Jakobsoni „Vaestepatuste alev” ega Juhan Liivi vallasandikogemus, Hamsuni „Nälja” tõlkest ilmub juba ei tea mitmes trükk, aga ei midagi, sõnum ei jõua kohale. Andke mulle kaks akadeemikut ja kuus kasti õlut ning tehtud see ongi!
Pole midagi lihtsamat kui tõestada etnograafilisele materjalile, arheoloogilistele leidudele, ajaloolistele ürikutele ja klassikalistele kunstitöödele toetudes, et eesti kultuurile on omane vaesus, et see koosneb vaesusest ja viib vaesuseni. Kultuuriministeeriumi kerjuslik eelarve olgu minu sõnade kinnituseks.
Eesti kultuur oli vaesus, on vaesus ja peab ka vaesuseks jääma. Vaesuse põhjendamiseks sobivad hästi nii universaalsed religioossed tõekspidamised, mis jutlustavad kasinust ja paastumist, kui ka kohalik maausk üdini ökoloogilise maailmavaatena.
Tagasi juurte juurde
Närigem näljastena kalmusejuurikaid ja haavakoort nagu meie esivanemad. Ökoloogiline paastumine on eetiline, virelemine aitab säästa elukeskkonda ja tunda moraalsed üleolekut täissöönud tarbijarahvaste suhtes. Vaesusest peab saama meie äravaevatud rahva eneseusu ja väärikuse vundament.
Takune särk ja viisud, sellest saagu uus globaalne ökotrend. Õigete eluviisi märk ja hingesuuruse atribuut. Võimalik, et euroliit nõuab meilt makse ja ametnikke, kes peavad toimetama keskusest tulevate normatiivide järelevalvet. Võimalik, et vaestena ei saa me endale bürokraatiat ja trahve lubada.
See on kindlasti nii, aga me ei pea kartma, me peame kindlalt jääma vaesusse ja viletsusse. Kerge pingutusega saab meist Euroopa kõige vaesem riik, kuid sellest pole küllalt. Peame saavutama maailma kõige vaesema riigi positsiooni, et siis õnnelike, vabade ja väärikatena kujuneda ülemaailmseks turismimagnetiks.
Meie takused särgid ja aukuvajunud säravad palged saavad ehtima klantslehtede esikaasi ja piltpostkaarte. Nii teenime raha, maksame ametnikele ja euroliidule, maksame kõigile, kes aitavad levitada eestlust kui kõige eetilisemat elustiili ja inimkonna ellujäämise tagatist.
Ja näljaeestlus kujuneb planeedi julgeolekugarantiiks number üks, selle nimel on rõõm kulunud püksirihma pingutada.
Sanga talus
1.7.2010
Andrus Kivirähk on juuli lõpuni puhkusel.
